Kikupesu

Kati peseb Alo kikusid. Sellega me tegelt väga järjekindlad ei ole ja mina ei oska seda kohe üldse, kõik puha Kati usin töö. Aga Iida saab küll kaks korda päevas hambad puhtaks, see on nagu aamen kirikus!

Kõige lõbusam asi on puristamine. Algul oli raske lapsele selgitada, et suhuvõetud vesi tuleb välja sülitada. Toidulauas seda miskipärast ei lubata ju? Aga nüüd on see ka selge.

Pudru-saia jonn

Lapsed magasid terve öö!! Oo seda õnne.

See-eest läks hommikul jonniks. Kati keetis pudrukest, Iida tuli ja nõudis saia. Kati ei andnd, et pärissöök saab kohe valmis ja kannatagu natuke. Iida solvus pisarateni, lubas terve päeva nälgida ja läks aknalauale nutma. Hiljem palus vabandust ja leppis emmega ära - vähemalt selle on Kati Iidale selgeks teinud, et alati peab ära leppima. Siis sõi pudrukausi tühjaks ja nõudis juurde. A selleks ajaks oli issi juba ülejäänd pudru nahka pannud! Nüüd siis pakkus Kati Iidale lohutuseks moosisaia, aga sellega polnd laps enam nõus. Nokk kinni, saba lahti, jne.

Õienduseks saagu kirja, et õhtul tegime meie ise Iidale liiga. Mitte jonni, vaid solvamisega. Selle klattisime ka ära. Aga mitte ainult lapsed pole aeg-ajalt rumalad :(

Mida teevad lapsevanemad öösiti?

Kell on 0:15. Meie väikelaps on äärmiselt üleval, kudrutab emmega ja teeb imalatest beebireklaamidest kuuldud õnneliku beebi häält.

Viimased kolm tundi olen tegelend ta tuttupanekuga. Laps läks 9:05 voodisse, vaikselt ja õnnelikult. Ärkas kell 10 millegagi üles, emme käis tegi pai ja laps jäi taas tuttu. Siis ärkas taas - algul omaette voodis seletades, siis "emme kule / tule" hüüdes. Süles leebus kohe, jäi pimedas toas nohisedes vait, tagasi voodisse. Õnnis vaikus kestis 10 minutit, siis algas seletamine taas. Ootasime, kuni see jonninutuks üle läks; taas sülle, taas kohe rahulikuks, taas voodisse. Laps nagu teeskleks magamist: padi kaisus, tekk peal, vaikne, pimedas toas. Aga ei... ärkas taas. Siis võttis Kati ta välja ja läks müraks.

Nii me aeg siis läheb.

0:20. Nüüd on laps diivanil, maadleb oma kalli padja ja karumõmmiga, vaatab mulle õnnelikult otsa. Õige kah - TEMA VÕIT!

0:25. Kati otsustas hakata putru keetma.

Kell neli: Alo jäi lõplikult tudule.

Alo näitab hambaid

Iida müras Aloga aknalaual. Mängu käigus lükkas Alo Iida aknalaualt alla. Või juhtus miskit muud - kes seda täpselt teab.

Iida tormas nuttes mulle sülle. Haiget ta ei saanud, nii et puhas shokk. Väikevend, see vankris siputav putukas, on muutunud jõuliseks tüübiks! Kes oleks osanud seda oodata! Iida igatahes mitte.

Jõudu näitab Alo mujal ka - näiteks ronib Iida tooli ja seljatoe vahele ning pressib õe toolilt välja.

Tõbised

Õues lumi ja memmeilm, aga meil lapsed haiged. Mõlemad. Kergelt küll, aga ikkagi tüütu. Iida kasutab kodusoldud aega hästi: joonistab, värvib, õpib lugema ja kirjutama. Alol on aga igav ja igavlev laps on see kõikse tülikam elukas.

Alo laused

Alo räägib nüüd fraasidega. Enamasti on need käskivas vormis ja kirjeldavad lähitulevikku:
"Põll ette!"
"Ei (t)aha!"
"(V)eel (j)uua!"
"Oo allah!"

Lisaks peab ta meile pikki pudikeelseid monolooge.

Nuhk Julia

Meil on mängutelefon, nimega Julia. Lisaks muudele viguritele töötab ta kui diktofon. Vajutad nuppu - salvestab, vajutad teist nuppu - kuulad.

Iida kasutab seda mitmel eri moel.
Loeb sinna sisse: "Kuu paistab, tähed säravad, üks-kaks-kolm-neli-viis" - ma tõesti ei tea, miks just seda luuletust, aga;
Salvestab sinna sisse koledaid röögatusi - PÖÖÖAAAAAAÖÖAAAAA!!!!;
Salvestab sinna Alo juttu või huilgamist.
Ja siis käib ringi ning laseb kõigil oma teost kuulata.

Nii on meil nagu oma nuhk kodus. Kunagi ei tea, millal su juttu võidakse salvestada ja järgmisel päeval külalistele ette mängida.

Esimene lumesõda - kaotatud!

Hommik, lumi. Sattusin terve lasteaiarühmaga lumesõda pidama. Mina muidugi kaotasin - 20 tite vastu üksik täiskasvanu ikka ei saa - ja pidin taanduma, suu-silmad lund täis.

Pipi teisel ringil

Loeme Iidale Pipi raamatut. Me kunagi ammu juba proovisime, a siis ta oli liiga väike.

Loeme algusest ja ehk lõpuni. Eelmine kord käis lugemine nii, et Iida tellis lehekülje numbrite kaupa (kaheksakümmend kaks palun!) ja heal juhul otsis õige lehe ise üles ka.

Kati loeb umbes kümme lehekülge korraga. Mina loen kaks või kolm, aga räägin sinna palju juurde. Iida, kas sa tead, mis on laeva tekk? Ei? No otsime laeva pildi ja vaatame. Mis on vihmahooaeg? Kostma? Mida tähendavad "pisarad kurgus"?

Romantik

Iida palus täna õhtusöögi-lauda küünalt. Nii oligi: hämar tuba, lilli täis laud ja suur imeilus küünal selle peal. Nagu jõul oleks tulemas.

(Tegelt oli idee selles, et ta tahtis küünalt ära puhuda.)

Oleme kahekesi üleval: Kati on Tricky kontserdil, Alo teeskleb magamist.

Väikesed veidrused

Iida sööb õhtul tihti jogurtit, otsides selleks kapist kõige ebamugavama riista. Kahvel, teesõel, köharohu mõõtekopsik...

Iidal on oma tekk, Alol oma padi. Iida teki nimi on väga ammustest aegadest "nonni". Alo padja nimi on "ää-ääh", ühtlasi märgib see ka magamist kui tegevust. Vist mõlemad nimed on vist vanaema Maimu pandud.

Untsus pilt

Fotok läks lolliks ja valgustas üle.
Vigur Iida suus on leivakooruke.
Värve ma ei muutnud, Iida silmad ongi nii sinised :)

Talv!

Aiatee oli täis lapsi, kes tahtsid hommikusöögi asemel lumepalle, -sõda, -memme. Meil oli natuke aega ja saime palle teha küll.

Ratatouille'st järgmisel päeval

Me rääkisime Iidale filmi vaatamise ajal päris palju lahti. Et mis juhtub ja miks. Just tegelaste käitumise põhjuseid - "onule meeldib see tädi, seepärast ta..." jne. Parem mingu iga teine stseen kaotsi, kui et filmist üldse aru ei saa. Ilma kommentaarideta ei mõika viieaastane filmist suurt miskit. Fine dining on pudru ja viinerite lapsele nii võõras teema, et selle selgitamist ma isegi ei proovinud, seega läheb kaotsi kogu tants vanade ja uute retseptide ümber, seega... Nüüd sai Iida vähemalt aru, et: a) tuleb julge olla! ja b) tuleb oma rida ajada, mitte kellegi teise oma korrata.

Mis ennast häiris - loetud tekst ja subtiitrid olid väga erinevad. Kaks täiesti eri tõlget, ilmselt eri tõlkijatelt. Subtiitrid olid kohmakad, kuid originaalilähedased - näiteks palju tõlkimata prantsusekeelseid kokandustermineid.

Küsisin Iidalt täna, mis filmist meelde jäi. Nagu kartsin: esimese osa stseen, kus tädi rotte kaheraudsest tulistab ja oma maja katki teeb. Vägivald on väikelapse jaoks nii õõvastav, et varjutab kõik muu. Miks peaks meelde jääma kokakunst või õrnad tunded, kui neile eelneb ja järgneb tapmine ja tagaajamine?

Ühepajatoit à la Hollywood

Ameerika filmid on ikka omamoodi jäledad. Vaatasime Ratatouille'i. Idee, lugu, tehniline teostus - imelised. Aga milleks sinna see vägivald, tormamine, pidev ohutunne? Kogu aeg on mulje, et üks rahulikum samm ja peategelane saab surma - keegi astub talle peale, sõidab üle, laseb maha või uputab kuuma supi sisse. Iida kartis, mina ka. Kas eesmärk on õpetada lapsed vägivalda mitte nägema? Miks? Et nad suureks saades Hollywoodi toodangu küsimusteta sisse võtaksid? Aga ikkagi miks?

Muidu on ilus film, hoolikalt tehtud, moraaliga. Aga üle animeeritud, pinget täis, liiga kiire. Järgmist Pixari ega Disney filmi küll vaatama ei kutsu.

Videoplaneti laenutus on ka isevärki hädaorg. Vaadatavaid lastefilme nagu polegi. Mis on, on vaid subtiitritega. Kus on värskelt eesti keelde dubleeritud Ghibli asjad? Isegi eestikeelset Shreki polnud - see oli kinodes ju? Kus on Eesti enda filmid? Küsisin - pole, pole, pole.

A õhtul leidsin Ghibli (Totoro, Laputa, Nausikaa, Pom Poko) Selveri letist üles. Lisaks palju vanu vene ja eesti filme.

Lasnamäe "Jukus"

Lasnamäe "Jukus". Alo on nii iseseisev, et toimetab tittede aedikus kogu aeg üksi. Mind on vaja vaid siis, kui ta sealt välja ründab - kas jookseb suurte laste väljakule, või püüab mõne kohvikus igavleva emme laua peale ronida, või paneb välisukse poole plagama. Ma muidugi üldiselt lasengi tal joosta ja ronida, ainult ise kõmbin julgestuseks kaasas.

Alo saab suuremate laste keskel mängides hästi hakkama. Ei häbene. Ei tönni, kui keegi ta ära lükkab (ikka juhtub) või soovitud mänguasja ei anna.

Vahepeal tuli Iida ka titeaeda, siis mängisid nad kahekesi kööginurgas kodu. Kui Iida-Alo keset "suurt" väljakut kokku saavad, teeb Iida vennale õrnalt kalli. Ning Alo on sulaselgelt uhke, et tal on selline vinge õepirakas, kes igal pool ringi ronib ja üldse miskit ei karda.

Esmaspäeval tahtis Iida jälle sinna, a mängumaa oli kella 18-st kinni. Juku? Halloo? Raha ei raha või? Millal üldse peaks mängukeskus lahti olema kui mitte pärast lasteaia / kooli lõppu?

Iida trennid ja kokkulepped

Iida hakkas veidi tujutsema, et ei taha balletitrenni.

Pmst võibki praegune koormus - kaks kergejõustikku ja kaks balletti nädalas - talle liiast olla. Samas on selge, et õhtute viisi kahekesi Aloga maid jagades lähevad kärmelt läbi nii laste kui meie närvid, seega on Iidale koduväliseid lõbustusi VAJA.

Kati leppis siis Iidaga kokku, et kui me
- ei jää kunagi hiljaks aeda (enne trenni) ega trenni endasse,
- ei jää kunagi hiljaks teda trennist ära tooma,
- ja ta saab pärast trenni alati kohe koju omaette joonistama vms,
on Iida poolest ka ballett ok.

Tegelikult on näha, et I. on trennidega palju rahulikum kui ilma. Enam pole jonni "ei taha koju" (pärast lasteaeda). Mõlemad lapsed saavad piisavalt omaette aega, ja saavad ka piisavalt koos olla.

(Kaks korda olen ka mina Iida balletti viinud. Mõlemal korral pidin pöörduma teiste emmede poole, et need I juuksed sabasse seoks, ma ise ei oska. Ja teisel korral kaotasin ta trikoo ära. Homme proovime jälle uuesti...)

Sihipärane tegevus

Umbes nädal tagasi:
Alo upitas end toolile,
toolilt kummutile,
kummutilt küünitas teleka otsa,
sealt võttis teleka ja videomaki puldid,
tõi need mõlemad mulle,
läks nihutas tooli teleka ees otseks,
ronis ja istus selle peale,
näitas käega telerile,
vaatas mulle otsa
ja teatas enesekindlal toonil:
"Tele!"

Ta ei ole meil mingi sõltlane, aga aeg-ajalt on temalgi oma vajadused.

Alo räägib

Alo räägib hirmus palju. Ta kordab kõikide lausete viimaseid sõnu või fraase järele. Passiivne sõnavara (asjad, mida ta teab ja tunneb, kuid ise ei ütle) on päris pirakas, aktiivne muidugi veidi väiksem.

Näited:
- tunneb kehaosi - käed-jalad-pea, silmad-kõrvad-suu, nina
- jagab midagi riietumisest - särk, püksid, sokid, papud, müts
- üles/alla, lahti/kinni, välja (näiteks on ise tooli peal ja palub minult "alla!")
- aitäh
- aita
- loodus - lill, puu, leht, oks
Otsapidi tulevad vist väljendid. Kui kõht täis, öeldakse "aitab küll".

Praegu sikutab tibu mu arvutihiirt sabast ja kordab minu järel "uh-ee, uh-ee".

Aloga Järve selveris, viimast korda

Sealne ülakorruse pizzakoht - Brezza della Laguna - oli kunagi mu lemmik, Iidaga käisime seal palju.

Aga täna sain seal sellest wok'i, et ainult Alo suutis seda süüa, mina jätsin enda osa sirgelt järele. Proovimisest on siiamaani paha maitse suus. Pesen hambad ära ja enam sinna ei lähe. Ja kuna mänguväljaku kõrval asuv kohvik oli J.S. põhiline "magnet", siis ilmselt viivad sammud edaspidi sinna palju harvem kui varem.

Muidu on Alo nagu Iida omal ajal: ei püsi mänguväljakul, vaid uudistab igal pool mujal ringi.

Põhjamaa laps!

Iida hakkas täna uurima, et kas jõulud on lähedal. Nägi poeaknal tuledega kuuesekest.

Igatahes ootab plika talve, sest:
- siis tuleb lumi!
- ja saab kelguga lasteaeda!
- ja jõulud ja maiustused!
Ja eriti suur unistus -
- talvel saab suusatama õppida!

Külma see tüdruk igatahes ei karda.

Kodus ja võõrsil

Laupäev: Iida ja Alo Ingeli sünnal, siis Iida minuga ujumas.

Pühapäev: Iida päev otsa Tiiu-Mati pool, Alo õhtul minuga Taanielil.

Aloga on lust külas käia. Ta tunneb võõraste kohtade, asjade ja inimeste vastu siirast huvi ja on nii tänulik kõige uue üle. Kodus on temaga raske: kõik on talle igast otsast tuttav ja seega püüab ta ainult "keelatud vilju" (arvuti, elektriasjad, köögikapi kuivained...) käppida. Külas on palju põnevam! Täna sai näiteks koera käppida ja suurte poiste mänguasju, lisaks istus ta tükk aega ja lihtsalt vaatas Maidu arvutimängimist. Seega Alo õhtu läks küll täiega korda.

Mängivad koos

Mossmokk (*)

Meie noor daam käis Ingeli sünnipäeval ja tuli sealt tagasi ülimossis olemisega. Sünnipäev ei meeldinud, üldse mitte miski ei meeldinud ega hakkagi meeldima. Põhjus? Iida ei saanud täpselt õiget soovitud torditükki. See küll isegi lubati talle, aga mängutoa melus jäi ta sellest kuidagi ilma.

Mispeale Iida
- oli mitu tundi solvunud,
- luges kogu ürituse enda jaoks kurvaks ja nõmedaks,
- lubas iseenda sünnipäeval kõik sarnased tükid - olgu neid või kümme! - endale jätta ja mitte kellelegi anda.

Sellised hetki tuleb Iidal nagu oavarrest. Kõige sagedamini käivad need ümber magusate asjade, aga mitte ainult. Ei saa jäätist enne päristoitu - moss. Ei anta tervet pakki nätsu korraga - moss. Pidulikult kokku lepitud nelja lehe unejutu järel ei saagi viiendat-kuuendat - moss. Tuleb mäng katki jätta ja külla minna - moss. Jõuab õhtu ja tuleb külast tagasi tulla - eriti moss!

Üks eriti tüütu solvumise sort on see, kui Iida end vestlusesse vahele segab ja silmapilkset tähelepanu ei saa. Või kui sina last misiganes põhjusel (müra, räägid telefoniga...) lihtsalt ei kuule. Siis jääb Iida tigedalt vait, oma soovi või lauset kordama ei nõustu ja selgitusi "kallis Iida, ma ju.." sisse ei võta.

Me ei tea, mida teha. Oodata, et läheb ajaga üle? Rääkida, rääkida, rääkida? Tänase tordi teemal ajasime pikad jutud maha. Sünnipäev enne torti meeldis? Muidugi, sai mürada ja Ingel on tore ja üldse. Kas kõik oleks olnud OK, kui torti poleks lihtsalt antud? Jah oleks. Kas poleks parem see vähetähtis tort siis lihtsalt unustada? Aga ei, solvumine on niii suur, et ei saa.

Tüütu on sellisega, ausalt. Ega see tunne endalegi võõras pole, ka täiskasvanud solvuvad totrate asjade peale ja teevad tühjast tuli. Aga Iidal kordub see päevas kümme korda. Meie näeme seda rohkem nädalavahedel, kus laps on kogu aeg meiega koos. Eriti ebaõiglane - mida rohkem sa lapse heaks pingutad ja temaga koos oled, seda rohkem ta sinuga tigetseb.

* Mossmoka kirjeldus Sauronilt käib otse naelapea pihta:
Mossmokad on need plixid, kelle suunurgad olla allapidi. See tähendab, et enamus aega nad mossitavad või nukrutsevad või vaevlevad oma pseudoprobleemide kallal. Sellel pole mingit mõtet. Aga ega inimesi ümber teha ei saa. Ja mossmokkadega pole üldse huvitav.
Ainult et meie proovime Iidat paremaks ja vähem mossiks kasvatada küll!

Vapianos

Pärast Iida trenni I ja Kailiga Vapianos. Iida müras sealse kempsu-uksega (mustadest pärlitest kardin) ja sõi edukalt spagette.

Vapiano on Iida trenni välisuksest sadakond meetrit, nii et tee teine kordki.

Isadepäeva aktus

oli suht igav. Laulud ei olnud eriti lastepärased, kõik olid kuidagi krampis, kohvi ega konjakit ei pakutud. Aga sellegipoolest oli parem kui emadepäeva aktus! :)

Alo esimene lause

.. oli poliitiliselt korrektne "emme pai!".

Lisaks on laps ära õppinud "talli-talli" (kalli-kalli) ja teeb seda nüüd kõigile. Iidale see aga alati ei meeldi ja nii saab kallist väike maadlusmatsh. Siin pildil on just üks selline.

Triinu sünnal

Triinu pidas "disko-karaoke" stiilis sünnipäeva, Iida oli kutsutud. Käisime neil pärast veel külas ka ja tibud hakkasid üksteisele väga meeldima. Triinu on muidu selline Sõrve suvesõbranna, kellega sügisel-talvel eriti kokku ei trehva. Iida jaoks on vanema tüdruku mängud ja asjad muidugi põnevad.

Järgmisena peaks Triinu kas külla või kuhugi mürama kutsuma. Või kinno või teatrisse.

Iida otsustas, et tema tahab ka peo korraldada. Nagu sünnipäeva, aga talvel ja ilma kingitusteta.

Üleeile uuris laps meilt, et kuidas vesi kraani saab. Emme siis seletas, et torud ja Ülemiste ja värk. Eile sõitsime Ülemiste järvest mööda ja Iida märkis "kas see ongi see järv, kust vesi tuleb?". Tõepoolest on :)

Noorte tartlastega ronimas

Reede õhtul võtsin Nõmmelt Tiina, Liisa ja Kaarli, lasteaiast Iida ja lennujaamast Oti ning viisin nad kõik Lasnamäe kergejõustikuhalli. Eesmärk oli tutvustada lõuna-eestlastele kaljuronimise imelikku kunsti ja lasta tibudel end suures saalis välja elada.

Mõlemad said hästi tehtud. Sai selgeks, et tibud köies ronida ei viitsi - nõudsid pea kohe allatulemist ja jäid köide kõlkuma. Ilma julgestuseta lasid aga seina peal üles-alla ja vasakule-paremale nagu kärbsed. Oliver siis konstrueeris neile kiiged ja sellega oli lastele tegevust terveks õhtuks. Vahepeal käisid nad kusagil saalis ka möllamas, üsna pikalt. Kaarel roomas talgi sees ringi ja oli ka üsna õnnelik.

Pärast käisime veel Tiina emme pool pannkooke söömas.