Iida Alo Ove

Mossmokk (*)

Meie noor daam käis Ingeli sünnipäeval ja tuli sealt tagasi ülimossis olemisega. Sünnipäev ei meeldinud, üldse mitte miski ei meeldinud ega hakkagi meeldima. Põhjus? Iida ei saanud täpselt õiget soovitud torditükki. See küll isegi lubati talle, aga mängutoa melus jäi ta sellest kuidagi ilma.

Mispeale Iida
- oli mitu tundi solvunud,
- luges kogu ürituse enda jaoks kurvaks ja nõmedaks,
- lubas iseenda sünnipäeval kõik sarnased tükid - olgu neid või kümme! - endale jätta ja mitte kellelegi anda.

Sellised hetki tuleb Iidal nagu oavarrest. Kõige sagedamini käivad need ümber magusate asjade, aga mitte ainult. Ei saa jäätist enne päristoitu - moss. Ei anta tervet pakki nätsu korraga - moss. Pidulikult kokku lepitud nelja lehe unejutu järel ei saagi viiendat-kuuendat - moss. Tuleb mäng katki jätta ja külla minna - moss. Jõuab õhtu ja tuleb külast tagasi tulla - eriti moss!

Üks eriti tüütu solvumise sort on see, kui Iida end vestlusesse vahele segab ja silmapilkset tähelepanu ei saa. Või kui sina last misiganes põhjusel (müra, räägid telefoniga...) lihtsalt ei kuule. Siis jääb Iida tigedalt vait, oma soovi või lauset kordama ei nõustu ja selgitusi "kallis Iida, ma ju.." sisse ei võta.

Me ei tea, mida teha. Oodata, et läheb ajaga üle? Rääkida, rääkida, rääkida? Tänase tordi teemal ajasime pikad jutud maha. Sünnipäev enne torti meeldis? Muidugi, sai mürada ja Ingel on tore ja üldse. Kas kõik oleks olnud OK, kui torti poleks lihtsalt antud? Jah oleks. Kas poleks parem see vähetähtis tort siis lihtsalt unustada? Aga ei, solvumine on niii suur, et ei saa.

Tüütu on sellisega, ausalt. Ega see tunne endalegi võõras pole, ka täiskasvanud solvuvad totrate asjade peale ja teevad tühjast tuli. Aga Iidal kordub see päevas kümme korda. Meie näeme seda rohkem nädalavahedel, kus laps on kogu aeg meiega koos. Eriti ebaõiglane - mida rohkem sa lapse heaks pingutad ja temaga koos oled, seda rohkem ta sinuga tigetseb.

* Mossmoka kirjeldus Sauronilt käib otse naelapea pihta:
Mossmokad on need plixid, kelle suunurgad olla allapidi. See tähendab, et enamus aega nad mossitavad või nukrutsevad või vaevlevad oma pseudoprobleemide kallal. Sellel pole mingit mõtet. Aga ega inimesi ümber teha ei saa. Ja mossmokkadega pole üldse huvitav.
Ainult et meie proovime Iidat paremaks ja vähem mossiks kasvatada küll!

5 Comments:

At 09 november, 2008 12:34, Blogger Liisapereema said...

Ohoo, ma olen liigagi tuttav sellise mossis olukorraga. Ja mulle ikka tundub iga päev üha enam ja enam, et see on minu testimine - kas ma annan järgi? Ja kui ühe korra andsin järgi, siis on õigus järgmine kord jälle natuke kaugemale minna.
Ma proovin olla lihtsalt kangem kui tema. Tordi mossi puhul ma oleks ilmselt öelnud - halb õnn, ikka juhtub ja rohkem mitte välja teinud :) Või diili teinud. See on meil väga levinud - kui midagi järelejätmatult nõuab, siis diil on näiteks: paneme asjad ära ja siis ma ostan sulle kooki.
Lapse kasvatamine on täpselt nagu taksi kasvatamine - ta iga päev testib, mida ta teha tohib :) Kardetavalt veel järgnevad... 50 aastat...

 
At 10 november, 2008 09:52, Blogger Sehkendaja said...

See vahele segamine on minule ka täitsa mõistatuseks. Ma ei mäleta, et ma teiste inimeste juuresolekul üldse oleksin julgenud oma vanematele midagi öelda.... Üleeile oli meil professor külas, mina parajasti rääkisin temaga (=minu jutujärg oli isegi, ma sel hetkel rääkisin) ja poiss tuli mulle mingit raamatut näitama (=tahtis näidata, et oskab esimese lause ise kokku lugeda). Ma ütlesin, et oota, ma ISE räägin praegu. Ja poiss jooksis suure nutuga minema ja ei tahtnud mind enam tükk aega näha.

Kuidas see sõnajärje saamise õpetamine kodus küll käib? Lasteaias nad vähemasti ei ole nii julged....

 
At 10 november, 2008 11:42, Blogger Kaur said...

No eile nägin ma last, kes minu kui külalisega rääkis KOGU AEG, vahetpidamata. Teda eriti ei huvitanud, kas ma teda kuulan või kas ma ise samal ajal kellegagi räägin - ta lihtsalt rääkis minuga. ise. kogu, aeg. A ta ei solvunud vähemalt, kui ma talle midagi ei vastanud või siis "ma ei viitsi sulle seda raamatut lugeda." ütlesin.

Liisapereema:
Suur osa jonni on muidugi lapsevanema dresseerimine. Aga osa ei ole. Kui laps ikka ohjeldamatult nutab, siis seda ei taha tõesti ignoreerida.

 
At 10 november, 2008 15:49, Blogger Helen said...

Mul on tunne, et see käib ka natuke periooditi. Meie lapsel on sellistel puhkudel ka tihe seos väsimusega. Kas siis konkreetselt päevaväsimusega või nt laiemas plaanis sügis/kevad/misiganesväsimusega.
Natuke aitab aktiivne kuulamine, kui seda südamest teha. Nt öeda talle, et sa oled ka kurb, et ta seda tükki ei saanud. Ja siis ta räägib edasi ja lasedki tal veidi aega kurb olla.
Kui minaa ise olen kurb ja keegi tuleb mulle ütlema, et no ära oled nüüd kurb, siis ma vihastan ja olen veel kurvem!!! Äkki on temaga ka nii?

 
At 10 november, 2008 22:11, Blogger Kaur said...

Aitäh, Helen. Seda mina-tehnikat oleme ilmselgelt liiga vähe proovinud. Läheb käiku.

Seni on pigem sina-tehnika. Tänaõhtune:
Iida: kui ma nüüd (pärast vanni) õuna ei saa, siis ma hambaid ei pese!
Mina: need on SINU enda hambad ja hambapisilased ja -augud ja -valu, mille sa pesemata jätad.
Töötas küll.
Järeleandmine oleks tähendand, et ka homme tahetakse pärast vanni õuna, või nätsu, või kommi, või midaiganes.

 

Postita kommentaar

<< Home