Igahommikune sõda

Alo Jukus mahla joomas.

Aga kirjutada ja meelde jätta tahan hoopis selle sõja, mis meil Iidaga igal hommikul käib. Tema tahab magada, meie tahame ta lasteaeda saada. Tema teki alla pugeda ja üldse mitte vanemate silma alla sattuda, meie tahame ta riidesse ja kikusid pesema ja heas tujus õue saada. Hea tuju asemel on aga vähemalt pool tundi turtsumist ja kurje lubadusi "no okei ma panen siis särgi selga, aga lasteaeda me täna kindlasti ei lähe!".

Pehmete viisidega mõjutamine ei aita. Praegu saab Iida igal hommikul paar (väikest) kommi, ja vaatame kogu perega ühe (Shauni) multika ära, aga ka pärast neid on meil käes kuri, pahutsev väikelaps. Rohkem vaeva näeb temaga küll Kati - mina olen ametis ise ärkamise ja õueriidesse saamisega. Lasteaeda viin Iida mina, ära toob ta sealt enamasti Kati.

Kui Iida juba koduuksest väljas on, läeb ta sõjakus enamasti üle. Või asendub tormakate "me peame kindlasti enne Inglit kohale jõudma!" hoogudega. Mind see muidugi rõõmustab :)

Ja alates viimasest Purtses käigust sööme me igal hommikul aiatee peal õuna. Autos on meil kast kuldrenette, võtan sealt mõlemale ühe pisikese.

Nii saab Kati hommikul näha kurja, mina aga pigem head last. Ebaõiglane, eks.