Mängutoas

Eile käisime mõlema lapsega Juku mängutoas.

Iida kadus mu silmist enne kui pileti eest makstud sain; viskas jope toolile ja ronis kuhugi üles ja järgmine kord tuli mu juurde alles tunni aja pärast. Aloga käisime "väikeste" aiakeses ja talle päris meeldis.

Ühtpidi on mängutoad toredad. Lapsed saavad suures ruumis ringi joosta, mürada ja ronida. Nad peavad võõrastega hakkama saama ("minu kord siit alla lasta!") ja kergeid konflikte lahendama. Lasnamäe Juku on ise päris sümpaatne, saab kohvi ja saiakesi, kõik on ootamatult eestikeelne (mitte et mul venega probleeme oleks) ja mõistliku hinnaga.

Samas on suures mängutoas meeletu müra, väga tihti seal käia ei tahaks. Igav on mul seal ka, kõmbin Alo sabas ja vaatan, et ta end ohtu ei seaks. Kõige rohkem trügib ta sünnipäevalaudade manu. Seleta siis lapsele, et ei, see tort pole siin sinu jaoks!

Ning ma päris imestan, et ma keset värvilist plastikut Alost nii hea pildi sain.