Sportlikud kolmapäevad

Ilus tuuleta ilm - võtsin naabrilapse ja Iida ja Piritale rattaga sõitma. Kadriorg - jahtsadam - muul - klooster - Kadriorg, 13 km. Plikad sõitsid vahvalt ja olid üldse tublid. Lõpetasime täies pimedas.

Laste rattasõit käib põhimõttel "mida halvem, seda parem". Pirita siledal rattateel nad lausa uimerdavad. Plaatidest kõnnirajal (hüplik & vastik) kiirus tõuseb. Jahtsadama kivisillutisel läheb hoopis ralliks. Lompe võetakse spurtides, jalad tõstetakse neid läbides umbes pea kõrgusele :)

Eelmisel kolmapäeval käisin ronimas - Lasnamäe kergejõustikuhallis - ja võtsin I&I kaasa. Plikad said kolm tundi täiega mürada. Kaldteest üles-alla. Pehmete batuutide peal kulli. Jooksurajal ringe. Raskejõustiku alast tehti seiklusrada... Nad said korraks seinale/köide ka, aga ega nad eriti ronida ei viitsinud. Pärast olid surmväsind, aga õnnelikud. Nagu peabki.

Järgmisel kolmapäeval (ehk 6. oktoobril) oli Alo kord. 5 km Kadriorus. Käisime ühel Laagna tee sillal linna vaatamas, pargis kividel ronimas, nägime presidendi lossi. Järgmine kord proovin talle mõne sõbra kaasa leida.

Edu nimel

Veel hiljuti, nii aastat seitse tagasi, tõotasime endale: meie küll ei hakka oma põnerjaid trennide, klubide ja hobidega ära kurnama! Las elavad tavalist toredat lapse-elu ka, mängivad leludega ja õues ja puhkavad!

Nüüd käib meie suurim silmatera - lisaks koolile -
- pikapäevarühmas, umbes nagu iga päev
- 2x balletitrennis
- joonistamas (1x, aga see-eest väga pikalt)
ja kohe hakkab käima
- 2x koorilaulus
ja lisaks üritan ma ta nädalas korra ronima kaasa võtta.

Põhimõtted, kellele ja milleks!!!!

Koorilaul saab toimuma taga-Mustamäel ja Iida sinna saamine tuleb olema logistika ime, aga sihikindlat lapsevanemat ei peata ju miski, eks!

Maal ja metsas

Purtses. I&A olid kui sukk ja saabas. Mängisid, narrisid vanaema, mürasid hirmsasti. Iidast on õunakorjamisel juba päriselt ka abi. Aga rohkem kui ta tööpanus tegi mulle rõõmu õe-venna lakkamatu üksmeel ja koosmängulust.


Tagasiteel ütles me auto üles. Puksiiri oodates käisime jälle metsas. Maantee äär oli mustikaid paksult täis; sügisjalt vesised, aga palju ja suured ja käisid süüa küll. Lapsed said kändudel ronida ja pehmesse samblasse käpuli kukkuda ja vanaemaga seeni uurida ja käed väga mustikaseks. Ja pärast suure vilkuritega auto esi-istmel sõita.

Metsas

Käisime lastega metsas. Kõigi kolmega. Sadas küll, aga me lihtsalt otsustasime, et meid see ei sega. I&A said joped & kummikud, Ove vankrile läks kilekate peale - ja ei seganudki.

Koht - Kaberneeme rannaäärsed luited ja männimets. Oli ilus ja hea. Lapsed said volilt joosta. Kati sõi marju. Mina olin niisama ilus ja tundsin ennast hästi. Ove magas värskes õhus ja tegi ühtlasi läbi oma esimese mägimatka (kärus).

Kavas oli tegelikult marju korjata, aga neid õnneks polnud. Paar pohla ja natuke mustikaid mahtusid kõik suhu ära. Seeni oli meeletult, kuid neid me ei korjanud. Lapsed küll rõõmustasid nende üle ja Alo ütles alguses iga sammu järel "vaata, issi, SEEN!" :) Kokkuvõtteks võiks meie koriluse stiili kohta öelda "seeneslaalom", ehk selline metsaskäik, kus eesmärk on seente vahelt läbi pugeda ilma neid häirimata.

Lõpuks sadas ikka päris korralikult ja olime kõik läbimärjad ja plaanisime koju sõita, aga siis sekkus hea juhus. Mina tahtsin Kaberneeme küla näha ja Kati ütles "kui siin on nüüd köetud kaminaga kohvik, siis jääme." Ja oligi! Mõnus, hubane, kaminaga, hunnitu merevaatega, ja söögid olid imehead. Päike tuli välja, hakkas ilus, nii tiksusime seal kaks tundi.

Eesti on ikka armas. Kaberneeme mets & mereäär on meilt kodust 35 sõiduminuti kaugusel - ja milline loodus!

Vend ja õde klaarivad suhteid

Täna õhtulauas usaldas Iida Alole ära rääkida, kuidas ta oma väikevenda tolle titepõlves suhtunud oli. (Iidal oli palju ettepanekuid, kuidas Alost vabaneda - visata prügikasti, lasta püstolist maha ja mis kõik veel). Aga I vabandas, et Alo oli tol ajal alles väike tita ja tema, Iida, oli ise ka nagu tita "ja ei saanud üldse aru, mis jama ta suust välja ajas".

Alo mõtles:
"Aga kas minu nimi oli siis ka Ove?"

Iida järeldas kärmelt, et ilmselt arvab Alo, et suuremaks saades pannakse temalegi nimeks Iida.

E-kool loob segadust

Avastasin, et e-kooli on tekkinud Iida tunniplaan ja tundide kirjeldused.
Aga 1. klassi lapse vanemana ei saa ma neist hästi aru.
Mis on
16.09.2010. Ruumilised seened.
???

Samal päeval on ka 16.09.2010. Õun., mis ilmselt viitab söögivahetunnile.

Tõved ja traumad

Alo saabub aiast iga päev uue marrastusega. Kukkus jalgrattalt, kukkus tõukerattalt, eile kukkus kiigelt ninapidi vastu maad.
Poiss!

Iida aga oli ühepäevases palavikus.

JKA lastematk

Käisin Iidaga JKA lastematkal.
Ring ümber Türisalu panga: ühelt poolt alla, teiselt poolt üles.
Aga kuna on ikkagi alpiklubi, siis pandi lastele kiivrid pähe ja slingist rinnavööd peale, ja tehti ära elemendid:
- laskumine tugiköiel
- käimine köies, grupina
- kividel turnimine :)
- haaratsiga köiel liikumine
- jõeületus (köisraudtee)

Väga-väga tore sai. Iidale meeldis kõige rohkem üles jumaritamine (selle kohta pole eesti keeles mõistlikku sõna), seda tegi ta kohe kaks korda.

Kaitseb kodu

Käisid külas J ja J, suured ja tähtsad onud. Alo tõmbas vaikseks ja hakkas häbenema ja ronis sülle.
Võttis siis köögisahtlist üht-teist ja läks teise tuppa.

Veidi aja pärast naasis
PÜSSIGA.
Poiss oli veinipudeli pumbast (selline riist, millega poolikust veinipudelist õhu välja saab imeda, et paremini säiliks; imho täiesti vuhvel) teinud kastanipüssi.
Täiesti töötas!
Ja asus seda onudele demoma.

Tõsi, külalisi ta otseselt vist ei kõmmutanud.
Aga selge jõudemonstratsioon sellegipoolest.

Tõsi, varsti võttis hoopis onu J ise püssi ja saatis tammetõru kaarega läbi kahe toa.
Poisid on ikka poisid.

Garaazh, mitte kodu

Emmel on jalgratas. Oli kaks, aga ühe müüsime just maha.
Issil on kaks jalgratast.
Iidal on jalgratas. Ja teinegi - T vana ratas on talle eraldatud, seisab maal ja ootab kevadet.

Ka Alol on jalgratas. Ta on selle üle tõesti ülepea uhke. Reedel käis ratas aias kaasas, aga see ei tulnud hästi välja: ta on sõites liiga julge ja teistele lastele ohtlik.

Nüüd sai Alo lisaks tõukeratta.
Esimene efekt oli, et Iida töinas pool tundi ilmse ebaõigluse ja maailmavalu käes. (Tegelikult on meil kavas I-le samasugune osta.)

Kokkuvõttes on meil siis paras ratta-uputus.
Kui Ove grammi suuremaks kasvab, ja lapsed lisaks ratastele ka suusad & rulluisud & lumelauad saavad, tuleb üks tuba puhtalt spordivarustuse jaoks eraldada.
Nüüd ma saan aru, miks inimesed enda eramajade juurde kuure ja garaazhe ehitavad.

Paar päeva hiljem:
Alo käibki tõukekaga lasteaias, ja meie õues käib sellega sõitmise ümber hirmus sõda. Mullistusi tekitab A ise. Näiteks annab ta ratast sõita kõigile peale Iida...

Kahtlaseid komplimente

Pärast unejuttu on hetk helluse jaoks. Lapsed saavad ja annavad kalli-musi-pai. Mina annan nõu heade unede osas, lapsed räägivad viimaseid uinumis-eelseid jutte. See on malbeim osa meie päevast.

Alo aga otsustas täna mulle ise õrnusi pilluda.
Issi, sa oled mu nunnu armas issi.
Issi, su kõht on nii pehme.
Issi, su kõrvad on nagu trolli kõrvad!

Ovega Vormsil

Olime 2 päeva Vormsil, Liisi juures. Lastest kaasas vaid Ove.

Titt käitus - hiilgavalt. Magas, sõi, oli natuke üleval, sõi, magas. Asjata ei nutnud, majatäit rahvast öösel ei häirinud. Arvati, et imelaps.

Koolilaps