Nädalavahetuse-täis puhkust

Mitu päeva ei ole midagi kirjutanud. Me ise olime Katiga nädalavahetusel Ida-Virumaal matkaklubi kokkutulekul - see tähendab kahte päeva metsas & lumes sumpamist. Iida mõnules kodus vanaema Tiiu ja vanaisa Mati seltskonnas. Usun, et hea oli nii temal kui meil. Laps peab aeg-ajalt oma vanematest puhata ka saama, eks? :)

Vahepeal on palju paremaks läinud Iida magamapanek. See juhtub endiselt väga hilja, aga vähemalt ilma suuremate kärade ja protestide ja jonnimiseta. Kavaldab ta muidugi nii kuidas oskab, näiteks palve peale voodisse minna läheb ta voodisse... KOLM KORDA JÄRJEST. Emmele-issile ju meeldib, et Iida läheb voodisse? Seega meeldib neile ju ka see, et Iida tuleb tagasi ja läheb uuesti voodisse? Särav, aga natuke kõver naeratus tõestab, et ta laps saab oma kavalast "venitame veel natuke ja vaatame, kui kaua vanemad vastu peavad" trikist suurepäraselt aru. Ja siis tuleb voodis veel tunnikese üleval vedeleda. Kuidas saab padu-unine laps voodis pikali olles mitte magama jääda - meie ei taipa, aga no saab.

Harjumuste allikad

Kellelt Iida oma head ja halvad harjumused saanud on?

- õhtul kaua üleval olemine - minult. Iida võitleb pealetuleva une ja magama saatvate pereliikmete vastu kõikide vahenditega. Kui õhtu saabub, siis käib laps meid veenmas "Iida ei lähe veel magama!!!" ammu enne seda, kui tuduaeg kätte jõuab. Vihjed lähenevale unele - pidzhaama väljatoomine, hambapesu jne - võetakse vastu jonni ja pahameelega. Voodissemineku eel leiutatakse kõikvõimalikke ettekäändeid veel üleval olla, neist kõige vastikum on "kaka tuleb!". Standardne mõttevahetus on "Iida tahab veel mängida." - "No mängi siis natuke veel." - "Ei mängi! Palju mängid!" (mängimise asemel võib muidugi olla suvaline muu tegevus.) Kõige parem tuju ja kõige rohkem energiat on just vastu ööd - laps võiks siis lõputult joosta, hüpata ja mürada. Meie muidugi proovime ta "ära müratada" võimalikult vara ja hiljem tegeleda rahulikumate asjadega, aga ega see alati ei õnnestu. Isegi pärast voodisse minekut võib kuluda ligi tunnikene, enne kui Iida päriselt uinub. Näib, nagu PÜÜAKS laps täiest jõust MITTE magama minna. Ning - just selline olen ka mina.

- hommikul kaua magamine - samuti minult. Ma võin hommikuti magada praktiliselt ükskõik kui kaua, poolde päeva - Iida samuti. Ma ei kuule hommikul kella, Kati ärkamist ega maavärinat - ega Iidagi. Ka Iida voodi kõrvale võib siis meeskoori laulma panna, ta ei kuule ega kõssagi. Kui Kaidi ja Kenneth hommikul meile tulevad, siis magab Iida enamasti täiega edasi, teine samas toas mängiv-põristav-kilkav jõnglane ei loksuta teda kuidagi.

- perfektsus koristamisel - Katilt. Ma arvan tõesti, et teist nii korras väikese lapsega kodu kui meil Eestis ei leidu. (See käib vedelevate asjade kohta, tolmu imeme & põrandat peseme me pigem harvemini kui keskmine). Suur osa on selles kindlasti Katil, aga ka Iida on tubli. Õhtul käib ta toa üle ja kogub kõik asjad kokku ja paneb need ÕIGE koha peale. Nukukäru magab just selles nurgas, mänguloomad tolles kapis ja puzzletükid tuleb panna just sellesse karpi. Jne.

- puhtusearmastus - Katilt? Plekid on Iida jaoks tragöödia. Suvel oli mure, et laps ei saanud muru peal paljajalu käia - rohulibled hakkasid jalgade külge ning Iida jooksis nuttes meie juurde, et "lallu must! lallu must!". Kati tunded igat sorti mustuse vastu on minu arvates üsna sarnased.

- komme hilja õhtuti süüa - mis seal salata, minult. Söömine on vist viis maandada stressi, mida magamaminemise vastik kohustus meis mõlemas tekitab.

- ujedus - ei tea, kellelt? Iida on seltskonnas aravõitu. Ei torma teiste lastega mängima, füüsilist kontakti suisa väldib. Või on see "viga" kasvatuses ja väheses kontaktis teiste lastega? Nagu ei tohiks....

- numbrilembus - mõlemalt? Kati issi on paberitega matemaatik ja mina paberitega astronoom, ning Iida on hirmus väikesest peast numbreid tundnud. Mingit erilist pingutust me selleks pole teinud (me üldse ei arva, et laps peaks varasest east saadik lugema või arvutama), numbrid & tähed on ise mänguasjade pealt ja sõrmede-varvaste kokkulugemisest külge hakanud.

- nohiklus? MÕLEMALT!!! Iida võib võtta miski suvalise asja - või suure hulga samasuguseid asju - niidirullid, pliiatsid, puzzletükid, valguslaigud seinal.. - ja nendega lihtsalt tegeleda. Pikalt, igatahes pikemalt, kui keegi lapselt oodata oskaks. Ja meie? Nii Kati kui mina võime oma nurka maha istuda ja nädal aega mingi pisiasja kallal nikerdada.

Kokkuvõtteks: Oleme asotsiaalsed nohik-intellektuaalid, kõik me kolm. Lootsime, et laps saab meil vähem geeky kui me ise, aga vist ei tulnud välja. Kui mul antaks valida, et kas Iida võidaks kooliajal olümpiaade või käiks presidendilossis pidudel, siis ma eelistaksin teist varianti. Loodame, et see on mul siis ka meeles, kui aeg niikaugele jõuab :)

Kolm kutsut

Käisime Iidaga eile õhtul Oti ja Merle pool külas. Lisaks inimestele oli seal kaks taksikoera, üks neist alles neljakuune kutsikas. Kutsikas ei läbenud kuidagi varjata oma sümpaatiat küllatulnud inimhakatise vastu ja kippus Iidat kogu aeg limpsima. Plikale see aga ei meeldinud. Ta tõmbus koerast eemale, tõrjus teda ja vahepeal suisa töinas. Pererahvas püüdis oma puhtatõulist ohjeldada, aga aeg-ajalt sai see ikka Iidale liiga lähedale, mispeale tüdruk tuli mulle kurtma, et "kätu on määg" ja "ei taha kutsut". Koduteel seletas ka, et "kutsud ehmatasid Iidat natuke".

Öösel ärkas laps siis üles nutuga ja seletas läbi une, et "ei, kutsu, ei". "Kas laps näeb unenägusid" teema võib sellega vist positiivselt tõestatuks lugeda.

Hommikul küsisin üle, et mida unes nägid. Iida seletas, et olid kutsud, kolm kutsut: pruun, must, kollane ja sinine.

Tubli konn

"Konn", ütleb Iida oma rohelisele konnakesele ja kallistab teda hellalt. "Konn oled. Tubli konn."

Ja seda sellise tunderõhuga, et mitte kellelgi ei jää kahtlust: see odav Ungarist toodud mänguasi on tõesti üks tubli ja asjalik kahepaikne.

Miks on laste intonatsioon meie, täiskasvanute tavalise kõnega võrreldes nii tugev? Kati ütleb, et rootsi keele laulev hääldus on samuti kõige paremini kuulda väikeste laste jutus: lill-lla! titt-tta! Ehk sellepärast, et me räägime ise lastega teistmoodi - aeglasemalt, sõnu välja hääldades ja ükshaaval rõhutades, kiirustamata?

Joonistab

Iida joonistas esimest korda päris ise kujutise, mida ka ilma üleliigset fantaasiat omamata võib inimese peaks nimetada. Luges endale ette, et "nüüd joonistame pea... nüüd joonistame silmad... nüüd joonistame suu...", ja joonistaski. Kokku 8 järjestikust detaili. Varemalt on katsed lõppenud sellega, et algus läheb hästi, aga viimased tükid jooksevad välja nii pead kujutavast munast kui kogu paberilt. Seekord mahtusid kõik ühele kujutisele enam-vähem ära. Tubli tüdruk :)

Mängutoas

Käisime Mia-Erika ja Triinuga Montessori mängutoas. Iidale meeldis. Seal on tubaste olude kohta hämmastavalt suur hulk huvitavat & arendavat tegevust kokku kogutud, isegi liivakast on olemas :) Kohalik tädi suunas lapsi väga rahulikult ühe või teise asjaga tegelema. Ilmselt võiks sinna veelgi minna.

Montessori mängutuba on Mustamäel, rohkem lugeda saab www.tarklaps.ee ja www.montessori.edu lehtedelt.

Kas me loeme Iidale õhtuti raamatust ette?

Ei loe. Oleme proovinud küll, aga ei ole lihtsalt hakkama saanud :) Lihtsalt Iida on iga kord lugemise peale hüperaktiivseks muutunud. Lootus, et laps rahuliku jutu peale malbelt silmad sulgeb ja tudule jääb, on seni igatahes asjata. Ja kuna Iida õhtul magama saamisega on meil niigi muresid kuhjaga, siis ongi lugemine hetkel kaugesse tulevikku lükatud.

Iseenese väljamõeldud ERITI UIMASEID lugusid oleme me küll rääkinud. Lisaks soigumised teemal "mida teeb valge karumõmm? valge karumõmm on juba voodis ja magab. mida teeb jänku kiku? jänku kiku on juba mänguasjade kapis ja magab. mida teeb iida pissipott? iida pissipott tudub juba ammu ning näeb kollaseid, pissist nõretavaid unenägusid." Ei ole just eriti arendav, eks, aga öökullist lapse võib nii magama saada küll. Lisaks on mul ette kandmiseks lühike valik Kõikide Maade Kõige Unisematest Lauludest, nagu "puhu... tuul... ja... tõuka... paati..." ja "sel... künkal... algas... imeline... aas..."

Päriselt ma veel lootust kaotanud ei ole. Küll me kunagi ka lugemiseni jõuame!!! Aga seni seisavad meie juturaamatuid vähemalt õhtul kindlalt kapis.

EI-masin

Jonniv Iida on nagu papagoi, kes kõik talle öeldud asjad tagurpidi keerab.

Mina: Läheme kööki!
Iida: Ei lähe!
Mina: Läheme!
Iida: Ei lähe!
Mina: Läheme küll!
Iida: Ei lähe!
Mina: Ei lähe!
Iida: Läheme!
Mina: Ei lähe!
Iida: Läheme!
Mina: Hakkame sööma!
Iida: Ei hakka!
Mina: Hakkame!
Iida: Ei hakka!
Mina: Ei hakka!
Iida: Hakkame!
Mina: Ei hakka!
Iida: Hakkame!
jne.

Kui seda toredat mängu piisavalt pikalt ping-pongida, siis läheb Iidal ka tuju heaks ja teda saabki niiviisi ümber veenda. Muidugi mitte alati, ja oluliste asjade (nt magama minemine) puhul pole nii lihtsa nipiga midagi peale hakata, aga aeg-ajalt aitab :)

Vanaema kadus ära

Iida sõidab liftiga harva - ainult siis, kui me Lasnamäel minu ema ehk "vanaema Maimu" juures käime. Seal on üheksa korrust, kõik üsna samasugused, eriti lapse vaatepunktist. Kellanupud ja uksesilmad ja muud eristavad detailid on ju paigutatud meie, mitte tema silmade kõrgusele.

Kui me viimane kord liftiga ära sõitsime, siis saatis ema meid välja ja lehvitas veel liftiukse vahelt järele. Siis läksid uksed kinni, lift sõitis alla ja uksed avanesid uuesti. Iida piilus välja ja märkis nukralt "vanaema kadus ära". Minu täiskasvanu-mõtlemine ei saanud esimese hooga küll aru, mida ta sellega öelda tahtis... Aga tema jaoks oli selge: oli vanaema - uksed kinni - uksed lahti - pole vanaema. Järelikult kadus ära!

A muidu lift Iidale meeldib, ta valib seal ise õige nupu (korruse numbri järgi) ja vajutab seda ja siis naudib surinat-mürinat-kolinat, mida tema näpuvajutus maailmas tekitab.

Kukelpall

Õpetasin Iidale kukerpalli. Et jalad enda ette ja pea alla ja kätega lükkad. Tahtsin ette ka näidata - aga - EI SAA!!! Minu vana paks kere ei oska enam kukerpalli teha, ei julge ja kael on valus ja miskõikveel. Brr... urr... kohe trenni!!!

Iida tegi -palle minu kergel lükkamisel küll.

Ja wing tsuni vormi (siu nim tao) esimese osa tegi Iida minu järel ära palju graatsilisemalt kui ma ise. Tubli tüdruk :)

Kohvipuju

Üks Iida lemmiketegevusi on kohvi- ja teepuru "vaatamine". Need on meil köögis suurtes ümmargustes purkides, millelt saab kaane ära võtta ja siis sinna sisse piiluda. Vaatamisele lisaks meeldib lapsele purgis lusikaga sonkida ja puru välja tõsta. Ta teab väga hästi, et puru kuhugi mujale kui purki panna ei tohi, ja kasutab seda teadmist meie narrimiseks. Võtab kopsikutäie teed ja tõstab purgi äärele ja vaatab emmele otsa ja itsitab:
See on teepuru. (võtab lusikatäie)
Purgist välja ei tohi. (liigutab lusika purgi serva juurde)
Ainult purki tohib. (liigutab lusika üle serva)
Muidu on laud pähh. (liigutab lusika veel kaugemale)
jne.
Kui teda mitte segada, võib ta päris pikalt nii mängida, et midagi tõesti maha ei lähe. Kui aga tuleb mingi äkiline probleem, võib lusikas koormaga lennata kuhu iganes. Kui nii juhtub, siis on Iida ise kõige murelikum: nii ju ei tohi teha! puru ei tohi maha minna! ja ta aitab heameelega seda ära koristada.

Palub iseennast

Iida on hakanud iseendaga dialooge pidama ja iseennast kamandama.

"Iida palun istu." - Istub.
"Mis need on? Need on nupud. Iida palun võta nupud välja kapist." - Võtab nupud kapist välja.
Jne.

Hüsteeria

Mida teha, kui laps läheb hüsteeriasse? Meie ei tea. Aga aeg-ajalt juhtub ja siis oleks hea nõu abiks....

Juhtub just õhtuti, ilmselt üleväsimuse ja veel millegi koosmõjul. Nagu täna. Tõin Iida oma ema juurest liiga hilja ära. Esimene tundemärk oligi see, et ta hakkas ära tulles korralikult jonnima. Sellest sai mu emme kavalusega üle, ma ise vaatasin suht kohmetult pealt. Kui kodus auto ära parkisin, siis oli selge, mis edasi saab - Iida hoidis auto ust seespoolt kinni. See on selge tundemärk, et lähekb jamaks. Nii oligi...

Täna sai Kati lõugavast / nutvast / käsutavast / siplevast punnist kuidagi jagu ja rahustas ta maha. Aga see võttis hea tüki aega ja vaeva. Vahepeal oli seis selline, et laps on minu süles, vehib käte-jalgadega ja kisab; ja meie Katiga seisame ja vaatame teineteisele otsa ja itsitame lollakalt. Abitusest ja oskamatusest ja arusaamisest, et ka teine ei suuda midagi mõistlikku ette võtta. Ei ole just kõige adekvaatsem reaktsioon lapse hüsteeriale - aga igatahes parem kui ise närviminek.

Probleem on muidugi selles, et laps tahab midagi, mida meie talle just siis anda EI TAHA. Ja siis on vanemate printsipiaalsus lapse naturaalse jonni vastu. Õige lahendus on muidugi ennetamine - aga alati seda ei saa.

Järgmisel hommikul magasin ma koosolekule sisse (mis seetõttu ära jäi) ja pidin siis kahele kolleegile kõvasti shokolaaditryhvleid välja tegema.

Andol külas

Pühapäeva õhtupoolik Ando, Maivi, Diana ja Helena seltsis. 1a8k Diana oli Iidast tükk maad aktiivsem - noh, tema kodu kah - ja hirmutas teda oma suhtlusvajadusega. Lisaks läks tema piimaklaas meie pükste peale ümber ja Iidal oli tükk aega töinamist, et nüüd on tema sukkpüksid märjad ja tuleb kodus ära pesta.

Aga laste nimed ei jäänud Iidale meelde. Kui Kati kodus küsis, et "mis suurema tüdruku nimi oli?", siis vaatas Iida häbelikult minu poole ja vastas "issi teab".

Triinu ja Mia-Erika

Käisid külas Triinu ja Mia-Erika. Mia on Iidast poolteist kuud vanem ja kaks korda aktiivsem noor daam. Ega nad koos eriti ei mänginud, ja kui hakkasidki, siis tuli Iida varsti abi paluma, sest Mia võttis käest kinni või tegi midagi veel koledamat. Vahepeal nad küll pissisid koos, ja kui Iida minu eest ära põgenes, siis Mia aitas mind - näitas, kus nurga taga Iida on, ja tuli ühe korra minuga koos teda kinni püüdma.

Mia-Erika aga õppis Iida pealt ära kurgisöömise.

Muumitroll kirsiõitega

Iidal on Muumitrolli DVD.

Muumitroll oli minu lapsepõlve lemmikraamat. Lugesin seda oma sada korda. Trollitalve karget salapära mäletan siiamaani.

Vahepeal on Muumitroll saanud soomerootsi elukast Jaapani megabrändiks. Nii kuuleme filmis helgemate stseenide taustaks trillerdavaid jaapani laulukesi, näeme kaadrite taustaks roosakaid kirsiõisi ja jälgime muumiperet ehitamas idamaist piroogi.

Iida lapsed näevad sama asja ilmselt Alfa Centauri stiilis; ehitatakse ioonmootoriga tähelaeva, saateks stepptants ja peeretused.

Mulli-, lapse- ja külm bassein

Käisime Iidaga üle tüki aja ujulas. Nõmme ujula on kõige parem ja mugavam ja sõbralikum koht, mida ma tean, ja suht odav kah. (Mugavus tähendab näiteks seda, et on käsiduss lapse pesemiseks ja et riidekappi mahub ära nii minu kui Iida talveriietus.)

Iida oli esimesed paar minutit veidi ehmunud ja hakkas esimest korda vee alla sattudes nutma, et "juuksed said mäjjaks", a siis hakkas tublilt tegutsema. Suur lastebassein oli tatikaid paksult täis, Iida tatsas nende seas tähtsalt ringi ja ajas oma asja. Lastebasseini mullitaja on Iida vana tuttav ja see pani lapse mitu korda täitsa kilkama. Üks tore tädi tõi talle rohelise konnalaadse ujumisrõnga ja ka see hakkas Iidale kohe meeldima. Basseinis ulpisime kokku ligi kaks tundi.

Pärast sõime sealsamas kerge eine, Iida vaatas klaasseinast teisi ujujaid ja luges ette, mis on mis: see seal on mullibassein, seal on lapsebassein ja kaugemal on külm bassein. (Ta tahab alati suure basseini serva äärele kõõluma minna ja ma olen teda sealt niimoodi eemale hirmutanud, et seal on külm vesi.) Pärast kodus seletas emmele ka kõik ära.

Homme lähme vist jälle!!!

Järgmine päev: käisimegi pühapäeval samuti ujumas, koos Mattiase ja Tobiase ja nende emme-issiga. Ma sain isegi ühe otsa suures basseinis teha, siis hakkas Iida töinama, et kuhu issi kadus.

Valged unenäod

Kas lapsed näevad unenägusid? Ilmselt jah. Iida igatahes ütleb, et näeb. Kas ta mõtleb selle all seda, mida selle all mõtleme meie? Ei tea.

Esimesena uuris selle välja Kati. Siis eile küsisin mina, et mida ta öösel unenäos nägi. "Roheline", oli vastus. Kas ta nägi üleni rohelist unenägu? Või oli seal mõni roheline asi? On see ikka unenägu, millest jutt? Edasise jutu peale sain teada, et "valge unenägu oli ka" ja et selles olid "valged kalumõmmid". Valge karumõmm on Iida lemmik, selle unes nägemine kõlab vägagi mõistlikult..

Ja täna ütles laps magama minnes, et "Iida tahab unenägu näha." Nii nunnu.

Küünelõikus

Taa-daa

Iida kellestki lahkumise tseremoonia koosneb neljast kohustuslikust komponendist.
- taa-daa! (kätelehvitus)
- tshau! (kätelehvitus)
- nägemist! (kätelehvitus)
- tshauki ka! (kätelehvitus)

Kui mõni neist ära jääb, siis tuleb protest.

Kui keegi kodust lahkub või koju tuleb, siis peab just Iida välisukse kinni panema ja lukku keerama.

Ära kraaksu!

Iida jutt on nii selgeks muutunud, et sellest polegi enam nagu midagi kirjutada. Liitlaused, suht korralik grammatika, minevikud-olevikud, viimase lisana tingiv kõneviis: Tahaksin vanni minna..

Naljakaks jäävad hetked, kus laps kasutab "täiskasvanute" väljendeid, nagu narriks ta meid. Kaidi ütleb, et kui Kenneth nutab, siis ütleb Iida talle "Kenneth, ära kraaksu niimoodi". See on ilmselt Katilt pärit lausejupp. Kati alguses küll eitas sõna "kraaksub" kasutamist, aga kui ma ta enam-vähem samalt väljendilt teolt tabasin, siis ei saanud ta enam salata.