Lastega mitmel pool sportimas

Läks nii, et Alo ei käi sel aastal üheski trennis ega huviringis. See on puhalt meie enda laiskus ja lollus.

Selle tulemusena on tal aga palju vaba aega. Kui me kutsume ta mistahes sõpra külla või välja - ei saa nad tulla - sest on trennis! Alo aga saab.

Esmaspäev, tõuksikas. Politseipargis, Alo sõbraga. Noorhärrad teevad trikke, mida mina kindlasti ei suuda v ei julge. Kõrval harjutasid täiskasvanud vene skeiterid. Tegime veidi juttu kah ja tuli välja, et nood suhtuvad noorde järelkasvu väga soosivalt, mitte nii, et mis need tited siin ees tolknevad.

Teisipäev, O-päevak. Hiiu-Tähetorni. Alo tegi M14 raja kenasti ära. Vajas juhendamist, eriti alguses - "no kust mina pean teadma, mis tee on mis!!!", - aga raja valis enam-vähem ise. Tähelepanu vajab veel treenimist ja kaardil püsimine ja sörkida laps ei oska (kas kõnnib või jookseb), aga muidu on täiesti okei.
Järgmine kord tahab rattaga minna. Hmmmm. Kes tahab muga Pahklasse sõita, et veidi koostööd teha tite-O ja päris-O asjus?

Ja teisipäeva õhtul kutsus Iida mind jooksma. Ta sai koolis jooksu eest 5+, sest suutis 2 km järjest sörkida, suuresti tänu Kati õpetustele - ja on nüüd fänn. Muidugi ma läksin. Tulemus - hiilgav!!! Tegime 2.5 km jooksu keskmise tempoga 6:15 min/km. (Lisaks kõndisime poolteist km koju tagasi, nii et kokku 4 km.) Trenn on kasuks olnud!!!

Kuu aega hiljem: 
Käimegi Iidaga jooksmas. Eile - 3 km alla 21 min, 7 min/km.

Kass Sõrves

Käisime taas kassi tuulutamas.
Kass nautis, nagu ikka.
Ainult et pilti ma tast ei saanud.
Kõik kas udused või igavad.
Üldiselt oli ta kogu aeg aktsioonis, luuramas, taga ajamas või hüppamas.
Maaelu - kassi rõõm!

Känguru

Pühapäeval sai kooki - pühendusega nii Alole kui põhi-õppejõule Iidale.

Pildil: noor geenius (keskel üleval) noorema vennaga (all vasakul).

Hundikuristikus

Ma olen tükk aega tahtnud kevadisel ajal lastega Hundikuristiku juurde minna. Eile see peaaegu õnnestus. Oja ja koske ja paljandit ei näinud, aga natuke ronisime kivisel nõlval ringi küll.

RAM - Voorand - Üleoja

Enne kontserti:
Mina: "Lavatäis suuri mehi ja üks nõrk naine?"
Iida: "Kadri Voorand küll nõrk ei ole!"
Mina: "Et siis tugev naine ja nääpsud mehed ümber?"
Ja täpselt nii oligi.

RAM + Kadri Voorand + veel mõned ja Olav Ehala (*) muusika.
Estonias.
Kati, Iida, mina.

Kontserdi esimene pool. RAM esitab Olav Ehala koledamaid laule, üsna igavas seades ja säratult. Une ajas silma! Korra kobis lavale ka prl Voorand ise. Mehed on maotult mustas, Kadri -  valges, napis ja rohket büsti rõhutavas kostüümis. Laulmises ta eriti ei osale, aga teeb korra oma leivanumbrit - laseb vokaali ja instrumendi koos loopima. See ei tundu olema kontsert, vaid populaarse lauljanna feministlik powertripp. Vaadake, panin RahvusMeesKoori oma pilli järgi tantsima, tehke järele! (**)

Teine pool oli lõbusam. Lisandusid kitarrid ja löökpillid. Kadri tuli ise laulma. Ja mitte ainult laulma, vaid oma iseloomulikul viisil kõõrutama. Tõsi, nüüd tekkis jälle küsimus, et miks see RAM seal laval on, pillid ja solist(id) tapsid koori üsna ära... Aga viimastel paladel saadi tasakaal taas paika, koori oli kuulda ja koostöö sujus. Ja vokalistina on KV tõesti super! Tekkis säde, mida esimeses pooles polnud, laulu rõõm tuli lavale ja sealt saali.

Ka lisaloo laulis KV üksi. RAM seisis ja kuulas iseenda kontserti pealt. Mikk Üleoja nihkus vaikselt oma lauljate sekka...

Kokkuvõtteks: poole lühem kontsert oleks olnud ühtlasi poole parem. Ja KV, olgu nii popp kui tahes, soolotsegu vähem.

(*) Olav Ehala oli ise ka saalis. Ma loodan, et talle meeldis, mis ta lugudest tehtud oli :)
(**) Tegelt valis RAM Voorandi, mitte vastupidi - http://www.concert.ee/voorand-ram-ehala.

Meil on palju pappi

, sest Kati käis IKEAs ja tõi meie amortiseerunud lampide asemel uued. Kuus tükki. Lambid pani Alo kärmelt kokku ja nendega on korras. Aga kõrvalsaadusena tekkis koju hea hulk pappi.

Mida siis saab teha papist kastidega?
- neisse saab asju panna ja peita
- neisse saab sisse pugeda ja maja / kodu mängida
- need saab laiaks vajutada- ja lahti / kokku võtta
- papi peale saab joonistada ja maalida
- pappi saab lõigata ja voltida
ja viimase faasina
- saab papi tükkidena piki kodu laiali hajutada.

Mitu päeva oli kodu loovust arendavaid odavmänguasju täis.

Rattaringid

Täna: Alo ja sõpradega Harku metsas. 13 km. Lisaks müramine vangla taga metsas - poisid ehitasid ojja sillakese ja mängisid männijuurikate vahel käbisõda.

Eile: Ovega Kadriorus. Ove teeb õuel rattaga ringe ja käib väljas kah. Ise startimine ei tule veel välja, ma pean korraks tasakaalu hoidma, aga muidu kimab hästi. Igasugu teeservad ja augud ületab mängeldes, jooksukas on ikka hirmus hea kooli andnud.

Mõlema poisi ühine omadus on see, et varem v hiljem võtavad nad minu peale vihastada. Alo, kui ma pöördeid v teevalikuid piisavalt pikalt ette ei hoiata. Ove, kui eest ära kihutades käna paneb. Pildil Ove, kes on end kodutänaval kokku pakkinud ja tigedalt nutta üürgab.

Ilutoodetest

Mina ja I. vaidleme huulepulkade vajalikkuse üle.
Kutsun appi eksperdi.

"Alo, kas 11a tüdrukutel on huulepulki vaja?"
"Muidugi."
"Miks?
"Et tobedam välja näha."

Poiss ja kivi

Ise ronis!!
Sai tigedaks, kui ma aidata v õpetada püüdsin!

Viimsis kinos - "Kodu"

Imelik on JAFFi ajal tavakinos käia, a no läks nii.
"Kodu" Viimsi kinos.

Kodu on sihuke.. disnikas. Mürts. Tulnukad. Tumeda nahaga tibi, keda häälestab Rihanna. (Sarnasused filmi-tibi ja päris-Rihanna vahel on taotluslikud.) Laulud. Animatsioon on muidugi tipptasemel. Lugu ise on paar ringi üle võlli keeratud ja lõpp on mitmeti ootuspärane.

Küsisin Alolt - palju ta aru sai - enam-vähem kõigest. Aga Ove põrutas, et teda see film üldse ei huvita.

Viimsi kino on sümpaatne. Väike, armas, ägeda disainiga. Ja üsna lähedal, kui parkimine arvesse võtta. Läheme kindlasti veel!

Anima-laager ja päikesevarjutus

20. märtsil oli osaline päikesevarjutus.
Alo ootas seda ette hirmsasti.
Mõelge vaid, Päike läheb Kuu taha ära!

Oli koolivaheaeg ja Alo käis nukufilmilastestuudio.ee anima-laagris. Ma viisin neile tühje DVDsid ja lugesin hommikul sõnad peale, et nad ikka kindlasti vaatama läheks. Läksidki! Ja nägidki! Ilm oli vines ja pooled inimesed EI USKUNUD, et varjutus läbi pilve näha oleks. Aga oli!

Laager ise oli ka muidugi tore.

Virmalised

See on kopi-peist mu enda blogist.
Kuulub ju siia kah - lapsed nägid virmalisi ja mitte vähe!!!

Nii ongi, et Alo sai nädala jooksul kolm astronoomia-laksu:
15. märtsi tähevaatlus Linnahalli katusel,
18. märtsi virmalised,
20. märtsi päikesevarjutus.

Virmalisi näinud olen ma palju.
Astronoom ju!
Tunnen nad taevas hästi ära ja näen virmalisi ka siis, kui tava-inimene miskit ei märka.

Aga virmaliste pildistamine on mul aastaid vaid unistuseks olnud. Olen teinud elu jooksul KAKS virmaliste pilti. Ühe Põhja-Rootsist, kus olid supervinged virmalised, mis kadusid kohe ära, kui ma fotoka kätte võtsin. Teise lennukist Gröönimaa kohal. Kumbki pole suurem asi.

Teisipäeval sai siis virmalisi pildistatud niipalju, et rohkem pole vaja.
Pool Eestit sai 17/18 märtsi öösel käe virmaliste mõttes valgeks. :)

Vaatemäng oli võimas.
Olid olemas nii
- vööndid / viirud - algul põhjataevas ja laiad, hiljem igal pool.
- värvid - kergesti nähtav rohekas ja aimatav punakas.
- liikumine - algul aeglasem, siis järjesti kiirem, keskööks taevas sähvis ja "kardinad" liikusid.
- kiiresti tormavad ja siis pidurdavad "jutid".
- kroon.

20:15 märkasin Taavi Saimre postitust FB-s. Tegin tiiru mere äärde - tõesti midagi nagu on! Ajasin kõik lapsed kodust autosse. Esimene punkt - Paldiski mnt äärne rand - taas midagi nagu paistaks, aga vähe. Mõtsin siis korralikku pimedusse minna ja sõitsin Türisallu.

A seal oli kui laulupidu!!! Parkima ei mahtund! Ja muidugi olid seal imevinged virmalised! Lapsed nägid ja olid elevil, mina vahtisin ja tegin paar pilti. Virmalised - DONE!

Siis viisin lapsed koju magama. Kodus vaatasin aknast välja - endiselt virmalised ja palju liikuvamad! Veensin ka Kati vaatama, siis võtsin fotoka ja läksin taas randa, Russalka juurde. Varem arvasin, et läbi linna valgusreostuse ei näe miskit. Aga need virmalised olid nii heledad, et paistsid küll ükskõik kuhu ära.

Nii ongi mul hea hulk virmaliste pilte ja hea meel.

Piltidega on nii, et tuleb valida realismi ja lööva visuaali vahel. Silm ju ei näe seda värvidemängu ja kõik ultravärvilised virmaliste fotod on valge vale.

Kuidas lõbustada lapsi

"KASS KURIVAIM! MIDA SA TEED SIIN!!! PÕRSAS!!!!!"

Hele kisa kõlab üle kodu, kui Kati kassi köögikapi pealt ära ajab. Kass teab, et teeb pättust, ja põgeneb süüdlaslikult teise tuppa, Kati sabas käramas.

Õhtusööki mäluvad lapsed naeravad suure häälega - meil on põrsas! Mina itsitan, õhtu on saanud kraadi võrra lõbusama tooni. Kass on selgelt kogu pere lemmik, ta on kogu aeg meie lähedal ja olemas ja rõõmustab meid lihtsalt oma olemasoluga. Või siis vihastab, kui söögi-köögi-laual käib.

Lapse tänu

Tegin kodus omast arust erakordselt lapsepärast sööki - ahju-võikusid.
Sai, või, viiner, sulatet juust. Leotad hetkeks piimas (et pehmem jääks), viskad ahju, tulemus - soe ja veidi krõmpsuv suutäis.
Lisaks samasugused magusad, kohupiimakattega.

Suurim sõi ühe viineriga ja pool kohupiimaga ja ütles, et maitsev, aga hirmus toitev.
Keskmine võttis ühe suutäie. Siis jõuras õhtu otsa, et miks ma teen toitu, mis talle üldseeee ei maitse.
Väikseim viskus köögi põrandale pikali, nuttis ja peksis rusikatega. Ei võtt suutäitki.

Kaks last kolmest läksidki söömata magama.