Masinist

Ove

Purtses

22. september 2013

Jane Eyre

Korraldasin Iida muusikalile.
Läks halvasti.
Enam ei tee.

Alo eelkool

Käisin Alol eelkoolis järel.

VHK tittede-maja on endine. Harivad materjalid seintel, toredad inimesed sees. Klassi ukse taga hulk lapsevanemaid, kes kohevarsti, poole aasta pärast, omavahel konkureerima hakkavad - kesklinna koolide kohtade pärast siis muidugi.

Õpetaja on sümpaatne. Mure vaid üks: Alo ei suuda kooli-asjandusele keskenduda, vaid jääb mõttesse ja  klassist maha. Muidu olla agar ja nutikas poiss. Nagu arvata. Ma usun, et küll selle unistama-jäämise

Tagasi tulles jalutasime Pikka Jalga pidi Toompeale, vaatasime ka Lühikest ja mina rääkisin lonkavast Tallinnast. Raekoja torn oli kinni, mispeale Alo teatas, et pole hullu, sest ta on SEAL (näpp üle majade paistva Oleviste poole) juba käinud.

Ehk nagu arvasin: Alo eekoolitamine on lust ja mõnu.

A&O käisid Purtses

Käisime Purtses õunal, poisid kaasas.

Lust ja rõõm on vaadata, kui headeks sõpradeks on 3a ja 6a saanud!

Ove kui pisem muidugi vaatab vennale alt üles, sest noh, see vanem teeb ja oskab ju niiiiiii ägedaid asju ja muidugi tasub temalt õppida ja järele teha.

Aga aukartuse-kiht on väga õhuke. Ove võib vabalt venna haardesse võtta ja maadlema hakata. Tülide korral virutab vastu. Osatab. Ahvib - mitte niisama, vaid meelega, et venda ärritada. Ahvimine on Alolt endalt õpitud komme, sest Alo ahvib Iidat, et teda ärritada - noh - nüüd saab omal nahal tunda!
Nii et tulevad kenad dialoogid nagu
Alo: ".. misiganes."
Ove: ".. misiganes."
Alo: "Ove, ära ahvi mind!"
Ove: "Ove, ära ahvi mind!"
Alo: "Ove on loll!"
Ove: "Ei, hoopis Alo on loll!"


Möllamises on Ove selgelt kõvem. Ta on nagu vallatu kutsikas, alati valmis mängima, ka siis, kui suuremad tahaks puhata või magada või niisama raugelt tšillida. Lisaks on Ovel alati, a-la-tii silmas kelmikas helk - Alo on tüki maad tõsisem.

Poisid jooksevad koos, hüppavad koos, lükkavad koos muruniidukid, pilluvad koos kive merre - ehk - on sõbrad!

Alo eelkoolis!

VHK-s, nagu õdegi.
Esimene päev - meeldis!
Olid jutustanud, joonistanud ja inglise keelt õppinud.

Loodan, et tal läheb hästi. Alo on esimeses pingis ja vist üksi. Mis pole paha. Iida eelkoolile pani põntsu just see, et ta istus sõpsiga taga ja lobises, mitte ei töötanud kaasa.

Eelkooliga kaasnevad boonused. Saab käia vanalinnas. Kohvikus. Trammiga sõitmas. Poes kooliasju ostmas. Ja minnes-tulles saab olla lapsevanemaga kahekesi. Ja rääkida suuri peaaegu-koolilapse jutte. Mis on ju ometigi nii mõnus!

Ellerheina Estonia kontsert

Kui kirjakastis on kiri saatjalt Marit K või Mallika V, siis vihastan juba ette. Sest enamasti tuleb sealt mingi uus ja tülikas kohustus. Teie tütreke olgu ülejärgmisel kaduneljapäeval, keskööl, viie tee ristis. Esinemisriietes. Soengus. Enne seda on aga proovid - imelikel aegadel ja imelikes kohtades.

Tööinimesel võtab sihuke kiri higi otsaette. Sest last huviringi pannes ootad sa rutiini: trenn-proov on kindlatel nädalapäevadel kindlates kohtades, laps saab sinna ise ja sina vaid maksad. Esinemised lõhuvad selle rutiini ja mõnikord, näiteks koolivaheaja lõpul, tõesti vihastavad.

Väikse mõtlemise järel saan alati aru, et nõusoleku mitte-rutiiniks ja puhkepäevasteks proovideks andsime juba siis, kui laps koori läks. Laulmine (või mistahes muu meelelahutus-tööstuse haru) töötabki muu inimkonnaga vastas-faasis. Kontserdid on jõuludel, jaanipäeval, õhtuti - siis, kui proletariaat puhkab. Ja neile eelnevad proovid-proovid-proovid. Ja ei saa öelda, et koorijuhid seda meile kohe alguses selgeks poleks teinud...

Niisiis laulis Ellerhein eile Estonia maja 100 avalikul kontserdil. Tammsaare pargis. Mudilased lustisid Ehalat, tema enda saatel, ja oli hea, sest Ehala ongi hea ja sinna juurde pandud liikumine on lapsepärane ja lõbus. Siis tuli päris lastekoor. Ja - midagi pole teha - "Lauliku lapsepõli" Ellerheina esituses VÕTAB selja judisema, isegi esitatuna nii totras kohas nagu Estonia pst ja Pärnu mnt vaheline parkla. Nii et kontsert lepitas ära kõikide proovide ja muu ebamugavaga, tunnen Iida & ta laulukoori üle jätkuvalt uhkust ja rõõmu.

Pärast läksime Raekoja torni. See peaks olema kinni, aga ei ole, saab väikse raha eest trepist üles ronida ja linna imetleda. Plikad (I + sõps) olid üliülemeelikus tujus, kisasid ja kilkasid ja keksisid rõõmust. Kui nägid eile linna peal kahte pikas mustas kleidis neidu, kes mürasid nagu tited - siis need olime meie!

Sellegipoolest võpatan ka edaspidi närviliselt, kui @kullo.ee pealt kirja saan.

Orienteerumas

Iida ja sõpsiga Hiiu metsas.
Võtsime lühima raja - N14, 2.3 km.

Ei saanud väga hea. Iida orienteerub küll. Ta oskab kompassi kasutada, kaarti õigetpidi seada, saab tingmärkidest aru ja on pmst võimeline orienteeruma. Aga ta ei viitsi! Mingi sportlikku sädet pole. Polnud ka sõbrannal. No ja oleme ausad, rada / maastik oli ka igavamast igav.

Nii jalutasime raja läbi, kohati pohli korjates (uskumatu, aga otse elurajooni kõrval olev mets on puha punane) ja naljatades. Lapsed orienteerusid üsna isutult. Lõpus jalutasid KPst lihtsalt mööda, no ei viitsind enam noh. Tulemuseks muidugi klassi nõrgim aeg.

Metsa minek ise oli siiski hea. Pärast võistlust said lapsed mürada ja veel marju süüa - siiski etem kui kodus nohiseda, eks!