Determinism
Igal lapsevanemal on omad nupud, millele vajutades ta plahvatab.
Minul on selleks determinism.
Ehk arvamus, et lapse kasvamine ja kasvatamine on täpne, juhitav, tegevus-tulemus, põhjus-tagajärg protsess.
Ehk siis mõttekäik:
"Kui lapsele õpetada asju A B C, siis ta oskab asju A B C."
"Kui kodus kehtib reegel X, siis laps käitub moel Y."
Ja selle pöördloogika:
"Kui laps ei oska asju A B C, siis järelikult pole talle neid asju õpetatud."
"Kui laps ei käitu moel Y, siis ei kehti teil kodus reegel X."
Perekool on sellist mõtlemist paksult täis.
Su laps ei loe / ei arvuta? Laisk lapsevanem ei ole last õpetanud.
Su lapse ei ole sportlik / kohusetundlik / julge? Järelikult ei ole teda kodus suunatud sportima, kohustusi võtma, enda eest seisma.
Su laps jonnib? Läheb hilja magama? Ei söö paprikat?
MEIE peres kuulab laps sõna.
MEIE laps läheb magama kell 9.
MEIE laps sööb seda, mida lapsevanem annab.
Tegelikult..
lihtsalt ei ole nii.
Jah, loomulikult saab last suunata, õpetada, juhendada. Saab kodus teha reegleid. Saab olla eeskujuks.
Aga tulemus...
Ei pruugi olla see.
Padusportlikus peres võib kasvata täiesti tubane nohik, keda ei saa uksest välja ei hea ega kurjaga, ei ähvarduse ega eeskujuga.
Nohik-haritlaste laps võib vihata kõiki kirjatähti.
Laste söömisharjumused võivad muutuda üleöö ja täiesti suvalises suunas.
Kohusetunde, viisakuse, probleemide lahendamise, eneseväljenduse, enesekindluse õpetamiseks pole üldse ühtegi töötavat viisi.
(Kindlasti on aga töökindlaid viise enesekindlus või viisakus lapsest põhjalikult välja juurida.)
Teismelistel võib aga kaane üldse pealt ära visata. "Heast lapsest" võib saada mistahes sorti pätt või fuuria. Ja rohtu selle vastu - pole.
Kõige kõvemad determinismi hääletorud on ÜHE ja kerge lapsega vanemad.
MINA käitusin oma lapsega nii, seepeale juhtus naa.
Kui ka sina käituks oma lapsega nii, juhtuks samuti naa!
Või siis nende väited:
KÕIK lapsed käituvad vanuses X ühtemoodi. Kahesed jonnivad, teismelised plikad on tibid, poisid on kraaklejad, jne jne jne. Sest, teate, mul on tervelt üks laps ja tema ju on selline.
Kõige vastasemad on mitme lapse vanemad.
Sest neil on kogemus, kuidas sama kasvatuse ja sama keskkonnaga lapsed kukuvad välja täiesti, täiesti erinevad.
Üks me laps on vastustundlik ja asjalik, teine on totaalne tuisupea.
Üks on vana rahu ise, teine on koleeriku õpikunäide.
Üks hakkas lugema noorelt ja ise, teisega tuli teha hullu tööd.
Kõige raskem on peredel, kus on mõni "kerge" ja mõni "raske" laps koos.
Enamik, mõnikord 100% pere tööst läheb raske lapse peale. Et ta käituks, õpiks, areneks ühiskonna kasvõi kõige madalama pulga peale või saaks sotsiaalselt kuida-gi-giiii hakkama.
Aga kogu kiituse saab kergem laps.
Kui viks ja viisakas! Kui hästi õpib, spordib, kui täiskasvanulik ja usaldusväärne!
Ning raske lapse eest saab pere peksa. Miks on tal nina kasimata ja koolitükid tegemata?
See, et ema-isa istusid lapsega poole ööni õpikute taga - ei paista lihtsalt välja.
Tõde on, et laste kasvamine on suuresti juhuse asi.
Satub sulle ühiskonda hästi sobiva iseloomuga järglane - tore on!!, patsuta end õlale ja naudi.
Aga kõigile ei ole seda õnne antud.
Või on antud jaokaupa.
Või avaldub alles vanusega.
Või saab millalgi otsa.
Nii et lihtsad reeglid lastekasvatuses lihtsalt - ei kehti.
Ja kui keegi ütleb, et kehtivad, siis ma, nagu öeldud, plahvatan.
Minul on selleks determinism.
Ehk arvamus, et lapse kasvamine ja kasvatamine on täpne, juhitav, tegevus-tulemus, põhjus-tagajärg protsess.
Ehk siis mõttekäik:
"Kui lapsele õpetada asju A B C, siis ta oskab asju A B C."
"Kui kodus kehtib reegel X, siis laps käitub moel Y."
Ja selle pöördloogika:
"Kui laps ei oska asju A B C, siis järelikult pole talle neid asju õpetatud."
"Kui laps ei käitu moel Y, siis ei kehti teil kodus reegel X."
Perekool on sellist mõtlemist paksult täis.
Su laps ei loe / ei arvuta? Laisk lapsevanem ei ole last õpetanud.
Su lapse ei ole sportlik / kohusetundlik / julge? Järelikult ei ole teda kodus suunatud sportima, kohustusi võtma, enda eest seisma.
Su laps jonnib? Läheb hilja magama? Ei söö paprikat?
MEIE peres kuulab laps sõna.
MEIE laps läheb magama kell 9.
MEIE laps sööb seda, mida lapsevanem annab.
Tegelikult..
lihtsalt ei ole nii.
Jah, loomulikult saab last suunata, õpetada, juhendada. Saab kodus teha reegleid. Saab olla eeskujuks.
Aga tulemus...
Ei pruugi olla see.
Padusportlikus peres võib kasvata täiesti tubane nohik, keda ei saa uksest välja ei hea ega kurjaga, ei ähvarduse ega eeskujuga.
Nohik-haritlaste laps võib vihata kõiki kirjatähti.
Laste söömisharjumused võivad muutuda üleöö ja täiesti suvalises suunas.
Kohusetunde, viisakuse, probleemide lahendamise, eneseväljenduse, enesekindluse õpetamiseks pole üldse ühtegi töötavat viisi.
(Kindlasti on aga töökindlaid viise enesekindlus või viisakus lapsest põhjalikult välja juurida.)
Teismelistel võib aga kaane üldse pealt ära visata. "Heast lapsest" võib saada mistahes sorti pätt või fuuria. Ja rohtu selle vastu - pole.
Kõige kõvemad determinismi hääletorud on ÜHE ja kerge lapsega vanemad.
MINA käitusin oma lapsega nii, seepeale juhtus naa.
Kui ka sina käituks oma lapsega nii, juhtuks samuti naa!
Või siis nende väited:
KÕIK lapsed käituvad vanuses X ühtemoodi. Kahesed jonnivad, teismelised plikad on tibid, poisid on kraaklejad, jne jne jne. Sest, teate, mul on tervelt üks laps ja tema ju on selline.
Kõige vastasemad on mitme lapse vanemad.
Sest neil on kogemus, kuidas sama kasvatuse ja sama keskkonnaga lapsed kukuvad välja täiesti, täiesti erinevad.
Üks me laps on vastustundlik ja asjalik, teine on totaalne tuisupea.
Üks on vana rahu ise, teine on koleeriku õpikunäide.
Üks hakkas lugema noorelt ja ise, teisega tuli teha hullu tööd.
Kõige raskem on peredel, kus on mõni "kerge" ja mõni "raske" laps koos.
Enamik, mõnikord 100% pere tööst läheb raske lapse peale. Et ta käituks, õpiks, areneks ühiskonna kasvõi kõige madalama pulga peale või saaks sotsiaalselt kuida-gi-giiii hakkama.
Aga kogu kiituse saab kergem laps.
Kui viks ja viisakas! Kui hästi õpib, spordib, kui täiskasvanulik ja usaldusväärne!
Ning raske lapse eest saab pere peksa. Miks on tal nina kasimata ja koolitükid tegemata?
See, et ema-isa istusid lapsega poole ööni õpikute taga - ei paista lihtsalt välja.
Tõde on, et laste kasvamine on suuresti juhuse asi.
Satub sulle ühiskonda hästi sobiva iseloomuga järglane - tore on!!, patsuta end õlale ja naudi.
Aga kõigile ei ole seda õnne antud.
Või on antud jaokaupa.
Või avaldub alles vanusega.
Või saab millalgi otsa.
Nii et lihtsad reeglid lastekasvatuses lihtsalt - ei kehti.
Ja kui keegi ütleb, et kehtivad, siis ma, nagu öeldud, plahvatan.
posted by Kaur @ kolmapäev, detsember 28, 2016
5 comments
Iida, 6. august 2003