Star Wars ja muu kino

Käisin Iidaga uut Star Warsi filmi vaatamas ja oli igati tore.

Kati käis lastega "Operatsioon Arktikal"
ja vist ka "Pelle & Sebastian kahel". 

Hiljem:  
Käisin UUESTI Star Warsi vaatamas, kaasas Iida ja Alo. Alo ei loe alt kogu juttu (liiga kiire), aga ma lobisesin siis sellevõrra rohkem. Nüüd on mõlemad lapsed SW vaimustuses!

Kaks kontserti

Ellerheina neidudekoori kontsert Niguliste kirikus.
Ellerheina lastekoori kontsert Nõmme Lunastaja kirikus.

"Päris" Ellerhein laulis koos Maarja Nuudiga suures kesklinna kirikus.
Kontserdi esimene pool - orelisaatel Euroopa klassika.
Teine pool - Tormis, Kõrvits-Kreek, Nuut.
Midagi pole teha, aga klassika mulle ei istu. Igav (minu jaoks). Ja orel tapab tütarlaste kauni hääle, ehkki Kati ütleb, et seekord oli saade väga õrn. Kuid avalugu "Kaja" oli imeilus. Ja kontserdi teine pool oli väga hea. Pärimuslik Nuut sobib pärimusliku Tormise ja Kreegiga nagu valatult. Sellegipoolest jättis kontsert kuidagi kauge ja akadeemilise mulje. Okei, jõul ongi pidulik-pühalik, aga hing jäi puudutamata.

"Laste" Ellerheina ehk Iida koori kontsert oli sellega võrreldes sõbralik perekondlik kaos.
Dirigeerisid põhidirigent Anneli Mäeotsa titeohtu õpilased.
Esinesid laps-violistid ja Läsna-Loobu külakoor. (Hästi laulsid!)
Kirik oli puupüsti täis; Anneli utsitas rahvast esimestesse, esinejate ridadesse ümber istuma; rahvas muidugi häbenes ja ei istunud mitte. Nii laiutasin mina tühjas teises reas ja vanurid seisid kiriku ukse juures püsti.

Kava oli pikk ja raske ja eklektiline. Ehala, Bach, Kreek, Mozart kõik vaheldumisi. Lisaks läks järjekord segi. Lisaks dirigeerisid valed inimesed - üks laul alustati teise dirigendiga uuesti ja üks keskaegne teos ("In hoc anni circulo") läks täiesti sassi. Mida Anneli ei jätnud oma joviaalsel moel mitte ära märkimata. Mille peale publik andis eriti pika ja südamliku aplausi!

Kui ladina- ja itaaliakeelsete lugudega olid ühel pool, läks rahvaviiside ühislaulmiseks. "Oh sa õnnistav", aisakellad, "Talvevõlumaa". Ja kirik laulis kaasa! Ma lugesin telefonist sõnu ja jorisesin kaasa nagu oskasin ja olin nii kontserdi sees kui veel olla saab.

Pärast kontserti jagasid plikad publikule maiustusi ja üks eriti julge oli kaasa võtnud suure kausitäie verikäkki. Jõulukontsert ja soe verikäkk, mõtelge!

Veel häid asju:
- Anneli ütles iga laulu kohta paar lauset - see on asi, mida ma klassika kontsertidel alati igatsen.
- Lapsed said kogu aeg kiita!
- Reinut Teppi klaverisaade oli kaunis ja delikaatne.
- Iida seisis esimeses reas keskel ja temast oli näha, et talle MEELDIB laulda.

Nii et siis üks pidulik ja üks perekondlik jõulukontsert.
Mulle meeldis perekondlik lõpmata rohkem.
Tulge järgmisel aastal kuulama!
(Kui ära mahute.)

Eelmises sissekandes tsiteeritud päevik...

On siis selline:

Sisevaade kah:

Killukesi ühe lapse päevikust

MIDA peaks tegema lapsevanem, kes loeb oma algklassi-lapse päevikust selliseid punaseid ridu?

"Tundides lobiseb, tegeleb kõrvaliste asjadega."
"Juba mitmendat päeva puudub harjutuste vihik!"
"Kord: 2" (see kordub nädalast nädalasse)
"Miks täidad päevikut lohakalt!"
"Kes peaks täitma päevikut?"
"2 - lugemispäevik esitamata"
"Puuduvad töövahendid"
"2 - lugemispäevik ikka esitamata!"
"Kodune töö tegemata!"
 "Kodune töö jälle tegemata!"
"Väga lohakas oled!!"

Ronimisministeerium

Iida + Alo + Iida sõps + mina.
I&A ronivad hästi.
Mitte ei hulla ja ei lõbutse (ehkki seda KA), vaid teevad tööd.
Pusivad rasketes kohtades, kuulavad mu juttu - vähemalt I - ja ei karda.
V0 rajad ronivad üldiselt ära.

Ma ise pusin V1 tasemel.
Mõned teen kergesti, mõned ei tule üldse.

Ronmin on tore!
Ja nende muusika playlist on nagu minu Youtube pealt maha viksitud!

Kunagi hiljem:
Alo ja Iida käisid talvisel koolivaheajal ronimislaagris.
Pärast seda käisin nendega uuesti ise seinal.
Lapsed on hakanud hästi ronima. Areng on tugev ja eriti hästi nähtav sama vanade sõpradega võrreldes. Saatsin Alo ühele V1 rajale - ära ronis - täiesti puhtalt! Minu tõeliseks hämminguks. Ja nii I kui A tõesti ronivad ja pusivad pikalt seinal, mitte ei müra ega jõlgu niisama.

Köögimatemaatika

Millise kujuga piparkoogivorm katab kogu pinna kõige optimaalsemalt ära?
Võrdkülgne kolmnurk muidugi:

Ja siis glasuurime saadud kolmnurgad, kasutades mustriks hüpotrohhoidi:

Tänane piparkoogitegu oli väga põhjalik.
2 kg tainast, 3 eri glasuuri, 4 last, lõputu arv plaaditäisi.

Proovisin piparkoogitai(g)nast pelmeene teha - ei tulnud eriti head. 

Kodulugemine

Alo sai kodus lugemiseks J Vaiksoo "Neli hommikut ja üks õhtu".
Minu arust on Vaiksoo läbivalt igav, aga nagu selgus, arvavad lapsed teisiti.
Alo luges, naeris, siis andis mulle lugeda ja lõpetas sellega, et luges pikalt Ovele ette.

Tore ju, kui kodulugemise kirjandus nii peale läheb!

Piparkoogid glasuuri ja külalistega

Ove tõi eile lasteaiast kaasa külalised, kellega oli kokku lepitud piparkookimine.
Mina tõin Vesiväravast tai(g)na, Kati tegi kolm eri glasuuri - mustsõstra, pohla, sidruni.

Laste laekudes selgus muidugi, et Minecraft on ahvatlevam kui mistahes kokavärk. Aga kui on plaan, siis on plaan! Mängumasin kinni, jahu lauale, koogivormid välja. Taignarullid (sry EKI) poistele kätte - meil on neid just sellisteks puhkudeks varutud kolm tükki. Ahjuga toimetasin mina (180 kraadi ja 8 minutit), glasuure panid Iida ja Alo. Tulemus - nii hea kui üks piparkook üldse olla saab.

Järgmisel päeval olla lasteaias olnud palju elevust ja pool rühma tahtnud meile kohe külla tulla.

Iida arenguvestlus

Käisin koolis Iida arenguvestlusel. Ma ei hakka kõike siin avalikult lahkama, aga üht-teist tasub endale meelespidamiseks (ja järgmiste lastega võrdlemiseks) kirja panna küll.

1) Vestlus oli meeldiv ja väga  kasulik. Muidugi ma enam-vähem tean, mis mu lapse tugevad-nõrgad küljed on, ja eks ta ise teab ka. Sellegipoolest on nende selgelt välja ütlemine vajalik. Siis saab oma tugevatest külgedest enesekindlust ammutada ja oma nõrkuste kallal töötada.

2) Geneetika töötab!!! Kui minu ajal oleks koolis olnud arenguvestlused, oleks räägitu olnud enam-vähem sama ja ka jutuajamise kulg suhteliselt sarnane. Mu lapse iseloom ja isiksus on suhteliselt samad mis mul endal koolilapsena.

Või mis koolilapsena! Mul on ju olnud töö juures arenguvestuseid küllalt, olen neid pidanud nii ühel kui teisel pool lauda istudes. Mu hädad ja rõõmud on jätkuvalt täpselt samad. Aeg ei muuda meid - me ise võime üht või teist külge kas arendada või paremini peita, aga iseloom ON mul sama mis 30-35 aastat tagasi.
Tjah.
Ma ei tea nüüd, kas see on halb või hea.

3) Õppimine läheb Iidal aina allamäge ja minu arust on ta hinded kaugelt alla ta võimete. Õpetaja oli nõus. Kunagisest viielisest on saanud läbi-neljaline. Samas ei ole ühtegi ainet, kus laps programmist päriselt maas oleks.

Meie (vanemate) jaoks tähendab see, et me oleme lapse õppimisele ja kontrollimisele liiga vähe aega ja tähelepanu pööranud. Oleme olnud lihtsalt laisad. Õnneks ei ole ma märganud mingit otsest trotsi ei õppimise, ühegi konkreetse õppeaine ega meiepoolse abipakkumise suhtes - Iida võtab kenasti vastu kõik, mida me tema kooliasjades aitamiseks teeme. (On nii, eks?)

4) Mul on ka koolile üht-teist öelda, kahjuks rohkem halba kui head.
Kokkuvõtlikult:
- Sügisene käsk lapsevanematel end kooli majast eemal hoida mõjub näkku sülitamisena.
- Koduste tööde koormus on liiga suur.
- Vene keele õppekava on liiga kiire ja liiga raske.
- Vene keele õpik on väga halb ja tuleb esimesel võimalusel välja vahetada.
- Loovainete õpetajad ei tee laste kunstialasel suunamisel piisavalt head tööd.
- Klassi ühine kultuuriprogramm võiks tihedam olla.

Natukene head ka:
- Iida kiidab kõiki õpetajaid (ka raskete ainete omi).
- Inimeseõpetus kui aine ja selle õpetaja tunduvad olema väga väga head.
- Kehalises on lapsed korralikult ujuma saadud.

5) Vene keelest ma juba kirjutasin; algul võtsin sissekande maha kui liiga tigeda, siis panin taas üles. Kahjuks vihastan ma iga kord selle ainega kokku puutudes aina hullemini. Ma siiralt usun, et vene keelt PEAB õppima ja oskama, aga praegune kooliprogramm töötab sellele täiega vastu.