Iida Alo Ove

Õppida on niiiii lõbus!!!

Ja ei, see ei ole irooniaga öeldud.

Õpime Aloga inglise keelt.
Ta peab koostama enda kohta jutukese.
Teeme soojenduseks eestikeelse.

See valmis, pakub laps, et paneme laused Google tõlkesse ja valmis.

Mispeale me veedame mõne aja Google tõlke kvaliteeti testides.
Panem sinna sisse Alo jutu.
Siis tõlgime selle tagasi eesti keelde.
Loen ette - laps naerab laginal.

Siis võtan ette paar teksti blog.tr.ee-st.
ROFL!!!
Laps lamab põrandal ja väänleb naerust.
Hea grammatika-nali ei lähe tal kõrvust mööda,
ja kui Google ütleb
"jänes on sama suur kui pool kassi"
, siis on naljakas küll.

Purtses

Tõin õunad ära.
Neid on palju ja nad on jube pisikesed ja mul pole mingit plaani, mis nendega pihta hakata.

Võtsin kaasa 4 last - meie kolm + sõbranna umbesAlovanuse. Lapsed mängisid päev otsa. Ma korraks tegin neile võileiba, a üldiselt täiesti autonoomne kamp.

Meri on kogu liiva ära uhtund. Alles on vaid kivid. Kivide vahelt paljandub sinisavi. Täitsa kole rand on tulemuseks. Aga lapsed nautisid savi sajaga, tegid sest igasugu kujusid ja pallikesi. Lõpuks ehitasid merre silla ja kindluse.

Süsta ja Iidaga Rummu järvel

Kui Eveli süstadega Rummu järve äärde jõudis, ehmatasin ma päris ära.
Süstad olid ühesed.
ÜHESED?

Olin arvestand kahese süstaga. Et Iida teeb ees aerutamist imiteerivad liigutusi, mina olen taga päris-pära-mootoriks. Aga nüüd peab mu väike tibuke ISE süsta ronima ja selle õudsa suure järve peal ÜKSI hakkama saama?
APPPI!

Iida kuulas Eveli õpetused ära, ronis süsta ja hakkas sõitma.

Ja sõitiski!

Uhasime Kulgejate grupiga - kümmekond inimest - Rummu järve ühest otsast teise. Ja tagasi. 2 x 2 km. Mu lapsuke sõitis selle ära nagu nalja. Lõpus ütles, et väsis ja "ei jõudnud teistele järele", aga välja see küll ei paistnud. Äge!!!!!

Rummus on vana vangla, paekivi-sõelmete mägi, veealused metsad, veealused majad. Need kõik nägime-käisime-sõitsime ära.

Ja mina käisin kõige krooniks ümber. Olin Iidale pikalt seletanud, kuidas matkasüst on tuim ja ohutu riist. Ei kõigu, ei lähe ümber. Nüüd käisin vanglahoone alt läbi sõites ise kummuli. Eveli aitas mu süsta tagasi, ei olnud külm ega miskit, aga... no ikkagi!!!

Iida sai hiilgavalt hakkama. Hiilgavalt! Mitte "esimese süsta-sõidu kohta hiilgavalt", vaid lihtsalt, aboluutarvestuses hiilgavalt.

(Ma ei teinud pilte. Loll!, oleks pidand vähemalt telefoni kaasa võtma.)

Pärt Rakveres

Kati sõitis ise Damavandile, aga mind komandeeris Rakverre kontserdile.
Tln Kammerorkester + Traksmanni viiulipoisid esitasid Pärti.
Nii tegime Iidaga ühe ühe-õhtuse treti Rakvere Kolmainu kirikusse ja Pihlaka kohvikusse.
Kontserdi kava: Fratres, Cantus Benjamin Britteni mälestuseks, Tabula rasa.

"Fratres" ei ütle mulle miskit, aga Cantus ja TR on mumst kaks Pärdi kõige ilusamat pala. Olen neid miljon korda konservina kuulanud. Ja nüüd siis elus ettekanne!

Kontsert algas üllatusega. Hr Pärt astus ise sisse! Istus pmst meie kõrvale (samasse ritta)! Lõpus pidas veel kõne ja puha.

"Fratres" ei saanud ka sel kontserdil mulle armsaks.
"Cantus..." konkreetselt ei meeldinud. Kuidagi närviline, ehk siis täpselt vastupidine sellele, mis ta peaks olema. Miks? Ma ei tea. Ja kellamees mängis muu orkestri rämedalt üle. Muidu las mängiks, aga Cantuses on kellal kõige kandvam osa üldse:

At bar 65 the first violins hit middle C, and when they do they cease playing the A minor scale and simply play C continuously until the end of the piece (i.e., for more than 250 beats). Eleven bars later the second violins hit a low A and play that continuously. Similarly the other voices gradually find the note that they have been seeking and once reached, they play it continuously until the end. The last to lock into place are the contrabasses which alight on a low A in bar 103. At this stage the whole ensemble is playing an A minor chord very very loudly, and this continues for five bars, then on the second beat of the last bar they suddenly stop. At that moment the bell is struck very quietly (pianissimo) so that the striking itself is not heard, but only the reverberations as it dies away. As the final bell toll reverberates, with all other instruments silent, the overtones of the bell become prominently audible – in particular, the fourth overtone (fifth partial), which is the note C-sharp, i.e., the major third of the fundamental pitch (A) of the entire piece. This creates a striking effect, as the entire piece is set in the key of A minor, so that in the dying echoes of the final bell, the last thing the listener hears is actually an A major chord contained within the overtones of the bell. This evokes the common Renaissance and Baroque technique called the "Picardy third", in which a piece set in a minor mode or key nonetheless ends on a major chord, evoking a ray of light piercing through the clouds, and suggesting hope, resurrection, or redemption. Here, however, the effect is subtle, because it arises solely from the overtones of a single strike of the bell, rather than from separate instruments or voices.

- ja kogu see helilooja pingutus lendas see kord uppi, sest pianissimo asemel oli virutame kõvasti.

Aga Tabula Rasa oligi imekaunis!!! Noor ja vana Traksmann vehkisid uljalt poogendega ja viiulid nutsid nagu peab ja see kõik käib mul peas ringi ka nüüd, päev hiljem.

Kontserdi lõpuks pidas maestro südamliku kõne. Ja meie ostsime värskeltväljatulnd Vox Clamantise "Deer's Cry" plaadi. Hr Tulve muide istus samuti meil enam-vähem kõrval...

Pärast käisime Iidaga Pihkala kohvikus koogil. Ja kuuldu üle arutlemas. Nagu selgus, on Iida sama kontserti juba kuulnud :) Ja siis me sõitsime tagasi linna ja laps õppis kella üheni öösel matemaatikat, sest järgmisel päeval oli kogu eelmist õppeaastat kokku võttev kontrolltöö. Ja mina magasin tööle pikalt sisse.

Fotod Kammerorkestri lehelt:
https://www.facebook.com/TallinnaKammerorkester/posts/1351122401582268

Pokemone jalutamas ja kodulugu õppimas

Alo nurus, et ma endale Pokemon Go teeks - ta oma telefon ei kära. Pärast paarikordset installi (laps loodetavalt õppis, et kui tahad netis kergelt läbi saada, tuleb oma vanust valetada) hakkas asi tööle.

Sarnaneb suhtkoht koera jalutamisega. Lähed õue, käid lähimad Pokestopini, võtad sealt oma Pokeballid, jalutad järgmiseni jne. Vahepeal leiad mõne poke-monstri, püüad kinni, kordad. Mõnus käimine, vaid auto alla ei tasu jääda.

Aga.
Pokestopid on vanad Ingressi portaalid.
Kriteeriumid on siin. Sisuliselt on nad koduloolised / kunstilised / arhitektuurilised huviväärsused. Graffiti, ausambad, olulised majad, kaunistused, tavalisest-mingitpidi-erinev sorti kohad. Niisiis on Pokemon Go seanss ühtlasi kodulooline või kunstiajalooline tripp. Saab Pokestoppe pidi ringi käia ja lapsega koos arutada, millal suri Tammsaare või miks on Elektrilevi kilpidel jänese pilt.

Täitsa tore mäng kokkuvõttes.
Ainult - need autod.
Ninapidi telefones Pokemone sirviv laps ja linnaliiklus ei käi hästi kokku...

Näitena mõned kodulähedased Pokestopid.