Alo õhtu / kasvatame sportlast

1) Rattasõit Kadriorg -> Pirita, 5 km
2) Judo trenn, 1 tund
3) Äge müramine pärast trenni, 0.5 tundi
4) Rattasõit Pirita ==> Kadriorg, 7 km

Pärast seda kõike soovis laps veel õue jääda, aga õnneks tuli vihm peale.

Kolliviktoriin

Kati loeb suurtele unejuttu.
Mina joonistan Ovele kolle, et too kuulama ei tikuks - tema unejutt tuleb pärast ja eraldi.
Teeme zombi, creeperi, ämbliku -
ja siis palub teist-päeva kolmene:
"Palun joonista see suur valge koll ka."
? Milline suur valge?
"No see kolme jalaga. Natuke hall valge koll"
? Kas skeleton? Tol pole ju kolme jalga?
"Ei ei. Kolme jalaga ja suur"
? Issi ei tunne sellist elukat.
"No see, kes tuleb valge kollaste täppidega muna seest."
? Kas see, kes teeb eriti õudsat häält?
"Jah"

Sellega on kolli sort tuvastatud - see on ghast.

Ove ja Minecraft

Iida: "Ove, kas sa paneks veel ühe creeperi plahvatama?"
Ove: "See oleks hea mõte!"
Valib käes inventory'st creeperi "muna", paigutab selle ja annab võmmu kuklasse. Mispeale creeper visiseb veidi ja plahvatab.

Ove on Minecraftis märkimisväärselt osav. Ta saab aru mängu süsteemist - et see on virtuaalne maailm, et on olemas eri biotoobid, kollid ja muud NPCd, päev ja öö. Ta oskab liikuda (see pole üldse lihtne!), kaevandada ja endale X-iga asju luua. Ja ta kaevandab ja loob.

Ove on endale loonud väga fantastilise maailma. Kuusemetsast on saanud laavaküngastik. Küla tiik on täis kalmaare. Küla ise on suuresti maha plahvatatud ja osaliselt vee all. Küla kõrval on lai tõrvikutega pikitud väli, sest noh, öösel on tõrvikuid laduda nii äge, eksju.

Kahjuks tekitab Minecraft sõltuvust, ja see väljendub jõuramises ja jonnis, kui soovitud mängu ei saa. No eks me hoiame seda kontrolli all... kui saame. Aga üldiselt soovitan ma Minecrafti kõigile kaheaastastele, hea arendav mäng on.

Soccermoms

1) Iidal lõppes eile koori proov kell 6. Mitte 7 nagu muidu. Laps ekstra ütles seda mulle. Mina aga unustasin. Läksin sinna pileteid ostma 6.30, ja siis tegin 7ni aega parajaks. Laps - ootas. Tunnikese.

2) Nagu T & N ikka, jättis Iida koolikoti kooli ja läks ise otse trenni. Kati pidi ära tooma. Aga unustas. Laps oli muidugi rõõmus, et ei pidanud õhtul koolitükke tegema.

Ka meie, lapsevanemad, oleme ilmselgelt üle väsinud ja vajame puhkust.

Iidaga Kalarannas

Sõitsime Iidaga rattal Kalaranda.
Nad käisid seal Sallyga laevu maalimas.
Iida oli elevil ja näitas mulle, mis oli ja kus.

Mereäär - sadam, linnahall, Kalarand, angaaride kant - on ratta ja lastega väga sõidetavad. Ei pea ainult Pirita pool käima, võib ka ülejäänud Tallinna nautida!

Öine käik Pärispeale

Iida kutsuti Pärispeale telkima.
Meil on nii toredad sõbrad, eks!
Mingi segaduse tõttu viisin ma ta sinna ise kohale.
Õhtul, hilja.
Ja võtsin autosse ka end kaasa palunud Alo.

Tuli väga tore käik.
Teel nägime jänest - lähedalt ja pikalt.
Marssisime poopimedas neeme tippu - 700 meetrit üle kivide.
Istusime veidi lõkke ümber, meri kõrvus kohisemas.
Siis Aloga tagasi - sama maa, aga juba päris pimedas.
Nägime veel kahte jänest :)

Ma ei olnudki sellel poolsaarel käinud. Imelik küll - ta on ju nii lähedal, Eesti mandri põhjapoolseim koht, lisaks sõidame Lahemaast kogu aeg mööda. Aga et sinna jõuda, tuleb saada lapsed, neile sõbrad ja siis sedakaudu.

Tuulerõuged

Ilm.ee lubab 27 C.
Aga meie talvitume toas.
Alol on tuulerõuged ja Ovel ilmselt kohe tulevad.

Narr lugu. Talv läbi olid lapsed terved, nüüd, suvel - tõbised.
Alo kooril oli täna kevadkontsert. Kati käis üksi, viis koori juhtidele lilled, tänas tehtud töö eest - Alo on aastat jooksul hakanud viisi pidama. Aga lavale laulma ei saanud...

Ootusärevus

"Issi, mul tuleb varsti sünnipäev!",
teatab Ove iga natukese aja tagant.
Uhkelt.

Alo rattaga linnas

Reedesse Sallysse sõitsime rattaga.
No et kesklinna ummikuid autoga ei taha ja trammiga on igav.
Lasteaed ==> Sally võttis umbes 20 min.
Sally => kodu veidi vähem.

Alo sõitis hästi. Eksis vaid korra. Mere pst ülekäik Ahtri otsa juures on ERITI nõme. Kolmeosaline sebra, igal lõigul oma foor, jalakäijate jaoks puhas punane laine. Seal tahtis laps viimasel lõigul sõiduteele minna, õnneks sain ta pidama. Muidu oli kõik vinks-vonks.

Merelembesed / Purtses

Viisin suured lapsed Purtsesse. Et las saavad omavahel suhelda, muidu on kas Ove jalus või pidev trenni-ringid-koolide trall.

Töötas hästi.
Lapsed asusid sotsialiseeruma kohe autos. Pidasin Iidale loengu puberteedist. I uuris pärast 15a naabrilapselt, et kuidas tol see keerulise nimega periood möödus. Asjatundja kostis, et möödus ägedalt, aga nüüdseks on ammu üle ja käib juba kolmat aastat sama poisiga. "Sul on oma poiss!", pööritas seepeale Iida silmi.
Lasin I&A-l end Rakvere keskväljakul tühjaks ronida ja kõhu pelmeene täis süüa.
Purtses mürasid nad õuel, nii et kogu küla kajas kisast. Iida tuleb Alole titekamale tasemele vastu - kodus ei vaevuks ta iial mingeid porilombi-mänge mängima, aga Purtses vabalt.
Millalgi saatsin lapsed mere äärde ära - arvates, et sellise ilmaga võivad nad seal vabalt kahekesi olla.Õhtul sai lõket.
Naabrikutsu Robi sai ohtralt hellitusi ja vorstikesi.
Päike loojus merre otse me õhtusöögi ajal.
Magama uue mürahoo saatel, umbes keskööks.

Järgmine päev said tited taas mere äärde. Kui neid sealt ära korjama läksin, leidsin lapsed veest. Mõlemal püksid ja kummikud ära, sulistasid jalgupidi vees. Väites, et jube soe on. No.. eee.. ähh. Sain nad hädaga riidesse ja tegime matka - randapidi tsehhi, sadamasse ja sillale.
Rand on sama räpane ja jõgi sama vahus nagu enne. :(
Veel õuel, veel mere ääres, ja koju tagasi.

Iida kooli arenguvestlus

Õpetaja U pakkus arenguvestluse võimalust.
Ma käisin, ilma lapseta.
Siin on nüüd nii õpetaja kui minu teadmised meie kolmandiku kohta.

- hilineb.
- viilib kehalises harjutustest. alustab hiljem, teeb vähem.
- ujedapoolne.
- vihikud on väga korrektsed. (See oli küll üllatus!)
- kogu klass olla tubli, vaikne ja kaasatöötav.

Aineti :
Matemaatikas mõned neljad, aga ei häda. Iida kuulutab mata oma lemmik-aineks ja ütleb, et neljadest hoolimata saab kõigest aru ja ei ole ülearu raske. Kängurul sai hea tulemuse ja oli väga uhke.
Eesti keeles "kirjutab huvitavalt", vist annab suur lugemus tunda.
Inglise keel on jätkuvalt kõige raskem, s.t. kõige rohkem tööd nõudev aine. Saab hakkama, aga näeb vaeva.
Kunstiõpetuses on teistest peajagu üle, aitäh Annikki ja Ilmi!
Muusikas kurdavad teised, et laulude õppimine on tüütu töö. Iidal pole elu sees midagi õppinud, kõik jääb ise pähe.

Iida huviringide koormus on selgelt liiast, aga mis teha!
Karate meeldib - 3x nädalas.
Ellerhein meeldib  - 3x nädalas.
Sally meeldib - 1x nädalas.
Lisaks kooli laulukoor 1x.

Üksikvanemluse rõõmud

Kati läks rohelistele, Iida kooli, ma jäin hommikul kahe poisiga.

8:25 - äratus
8:58 - olin Ovega lapsehoidja ukse taga.

Vahepealse ajaga said lapsed maast lahti, telekas vaadatud, hommik söödud, kõik riidesse, lasteaia ja -hoiu riided pakitud, Alo lasteaeda ära viidud.
Kahel lapsevanemal võtab see programm aega umbes kaks tundi.
Ühel - pool.
Rasked olid sunnivad pingutama!
Ja kõik käis rõõmsalt, tülita.

Tõsi, mu järgmine tegevus oli särgi vahetus - eelmine oli higist märg.

Alo ja sõpradega ratastel, 2

Järve metsas ja Ülemiste järve ääres.
Seekord skippisime asfaldi täiesti.
Poisid tegid kiire ringi terviserajal - 2 km läks jõuliselt surudes paari minutiga.
Siis panime üle raudtee maastikule. Tallinna Xdreamil oli sellel rajal ratta-joon-orienteerumine.
Lapsed kimasid üle kivide ja muda, läbi lompide ja liiva nagu profid.
Rasketes kohtades oli neil tõesti raske, ähkisid ja puhkisid, lükkasid rattaid mäest üles.
Aga said imehästi hakkama!

Hiljem käisime teispool Viljandi maanteed Oravamäe pargis / mänguväljakul.
Ja Alo sõitis hea mitu "väikest ringi" kergliiklusteel, lõikega läbi metsa.

Poolteist tundi MTB-trenni - viieaastastel - tehtud!

Alo ja sõpradega ratastel

Alo + T. + K.-ga Harku metsas.
11 km.

Poisid on ikka ühed võimsad elukad. Viieaastased, aga lendavad oma tite-ratastel piki metsa nagu maieatmis. Kisaga "Kiiremini! Kiiremini!", "JEEE!!!!" või hämaras ka "Appi! ZOMBID!".

Lisaks kruusakale viisin lapsed päris metsa. Samasse, kus Velolove / Kodanipork kahe aasta eest MTB koolitust tegi. Künkad, juurikad, järsud tõusud. Liivane laskumine 7. km ristmikule - mis ka täiskasvanutel himu nahka ajab - käis nii, et T lendas sealt kordagi mõtlemata täishooga alla, Alo väikse mõtlemise peale järele. Ainult K hakkas põnnama ja kõndis alla.

Lõpuks keerasin uuesti metsa, Tihniku ladude juurde, seal on head künkased rajad. Las saavad maastikusõidu maitse suhu!

Ei mingit piuksu väsimuse või muu kohta.
Kuulub kordamisele!

Tõepoolest!

Alo kunstiringi õpetaja on viimaseid kuid titeootel.
Mispeale sündis selline dialoog -

Mina:
"Alo, oled sa õpetaja I. juures sellel kevadel midagi erilist tähele pannud?"

Alo:
"Jaa!
Et ta on väga tark!"