Täna õppis Iida rohkem uisutamist kui eelmiste aastatega kokku.
Ma pean teda muidu kehalistes kunstides täiesti kobaks. Eks ma ise olen õpetajana null kah. Saan nüüd hästi aru sõiduõpetajatest, kes mõistuse kaotavad ja karjuma hakkavad. Kui su päevade sisu on "näita suunatuld... näita suunatuld... NÄITA SUUNATULD... NÄITA SUUNATULD " - ja su kõrval istuv udupea ei näita, ei näita, EI NÄITA, EI NÄITA!!! suunda - ehkki see on vaid imetilluke sõrmeliigutus - no see PEAB närvidele halvasti mõjuma. Iida uisu/suusa/rattasõiduga on sama. "Kummardu ettepoole... ettepoole... ettepoole! ETTEPOOLE!!!!" - ja laps ajab kõhu punni ja pea taha ja suusad-uisud libisevad alt ja tibuke käib vastu lund-jääd matakaga pikali. Ja sa EI SAA ARU, miks ta (tsenseeritud) siis EI VÕI KUULATA ja natuke ettepoole kummargil olla ja olekski kõik korras ja ei kukuks.
Muidugi pole tegelikult asi Iidas ega vist ka minus. Käisin Nõmmel suusatamas ja seal oli miski kooli suusapäev ja ma nägin, mismoodi juba üsna suured lapsed suuskade peal... mitte ei koperdanud, vaid isegi koperdamisega hakkama ei saanud. Eks kooli spordiõpetaja elu on üsna samasugune, ainult et tema teeb seda KUMMARDU ETTEPOOLE (tsenseeritud)!!!! värki kogu aeg ja imeväikse palga eest.
Aga. Täna oli vist ESIMENE päev meie elus, kus Iida siiski kuulas, mida ma ütlesin. Nii et kui ta eelmise 2 aastaga on õppinud uiskudel seisma ja ei suurt rohkem, siis täna:
- tuletas meelde tasakaalu (seismise) ja uiskudel kõndimise
- õppis ära õige kehahoiaku, tulemus - ei ühtegi seljale kukkumist!
- hakkas - toe najal - lükkama. ("uisusammu", ehk siis "kõrvale")
- hakkas - toe najal - libisema
- hakkas liikuma kiiresti, kartmata
- pani selle kõik kokku, s.t. hakkas ilma toeta ja kukkumata uisutama.
Ta ei rippunud mu küljes, ei nõudnud isegi mu pidevat kohalolekut, vaid saatis mu oma ringi tegema ja pärast kiitles, kui palju ise selle ajaga edasi sai.
Kõige lõpuks tegi "pääsukest", see on mingi balletiharjutus ühel jalal. No päriselt tõstis ta lihtsalt ühe jala korraks jäält üles, a ise oli ta just selle üle kõige uhkem.
Tasuks sai Iida vaadata jäämasinat. See on tema väike nõrkus.
.....
Kati ütleb, et Iidal on käinud mingi klõps ja ta on hakanud õppima. Õigemini - õppimist nautima. Et ta kuulab ülesandeid-juhendamist ja püüab asju täpselt ära teha ja et ta saab aru, et see teeb teda paremaks. Ja et see meeldib talle.
Kati arvab, et selle muutuse taga on osalt vanus, aga veel rohkem - eelkoolis käimine.