Genialistid on jälle siin!!!

Kuna meil lastelaulude plaate ei ole, kuulavad lapsed täiskasvanute muusikat.
Edukalt:
... juba tund aega tagasi voodisse pandud 2-aastane ei jää magama, kuna ta lõugab laulda: "Ei skoori, ei skoori, ei skoori, ei skoori!"
... kuidas peab käituma tüdruk, kellele poiss käratab uksest sisse astudes "voodis kapi taga!"? Aga just seda meie Alo sõime minnes teeb.

Siia sobib lugu me välismaa sõbrast, kes võttis Eestist naise. Kõige-kõige esimesel romantilisel õhtul soovis mees tüdrukule muljet avaldada Eesti muusikaga. Hõrk õhtusöök kuti New Yorki korteris, hea vein, küünlad... ja taustaks sama "mulle tundub, et täna ma ei skoori".

Onu

Kunagi ammu oli meil Iida, kes ei tahtnud magama jääda. Ja siis oli onu Veiko, kel oli kole suur habe ja kes käis külas. Ja siis me ütlesime, et onu V tuleb ja istub su voodi kõrval, kuni sa magama jääd. Vähemalt sel õhtul saabus Iidakese uni imekärmelt, lausa kohe.

Nüüd on meil Alo. Kes mõnikord, väga harva, ei taha nohurohtu. Ja on endiselt onu Veiko, kel on kole suur habe ja käib külas. Ja siis me ütlesime, et kui A nüüd nohurohuga ei lepi, siis tuleb onu V ja paneb seda ise. Selle teada-ande peale imes Alo sisuliselt ise Humeri pudelist ninna.

(Ausalt, üldiselt pole meil Alo rohutamisega probleemi, ta on supertubli laps igasugu tilkade ja protseduuride koha peal. Arstid ka aina kiidavad teda).

Iida aga käis täna onu Veikoga uisutamas.

Tore, kui on toredad onud!

Pildil on aga Iida meie õuel, kiigel. Suvel vaatame ja ilmselt arvame, et shopatud.

Film: "Hoodwinked"

Üks paremaid multikaid, mida ma üldse näinud olen.
Nupukas, tempokas, naljakas, põnev, väga haarav.
Tahaks kohe uuesti vaadata :)
Pigem täiskasvanu- kui lastefilm.
Sisult krimi-põnevik Punamütsikese teemal.
Aga kindlasti sobib lastele ka :)

Hoodwinked ametlik sait
Hoodwinked @ imdb
Hoodwinked @ Wikipedia

Alo redelil

Miks, miks, MIKS?????

Alo on ära õppinud "miks?" küsimuse ja kuritarvitab seda täiega.

Miks te ei anna mulle kommi?
Miks te mulle üldse mitte midagi ei anna?
Miks?
Miks?
MIKS?!?!?!?!

Kõige tobedam on see ühesõnaline.
Kaheaastane titt seisab keset tuba ja küsib ahastava, maailmavalu täis häälega:
"Miks? Miks? MIKS?"

Kas meil mutreid on?

"Emme, kas meil mutreid on?"
Pöörame oma imestunud pilgud Alo poole.
Jah, seal ta seisab, komplekt mutrivõtmeid käes.

Teen Alost pilti.
Alo poseerib ja siis palub:
"Ära rohkem tee, muidu sellel lähevad patareid tühjaks.
Kui patareid on tühjad, siis enam ei tööta, see fotoaparaat ei tööta."

Meil on keset tuba redel. Alo ronib sellel ja rahustab mind:
"Issi, ära muretse."

Ronib kuhugi ära ja märgib:
"See kõrgus sobib mulle."

Alo esitab oma palveid tingivas kõneviisis.
Paluks mulle veel banaani!

Iida - Alo sõnavahetused käivad tihti pidulikult, täite formaalsustega.
Iida, palun anna mulle liimi!
Alo - palun, võta liimi!
Aitäh!

Kasvab väike jõmm!

K oli täna sõimest kodus ja Alo pidi teda asendama. Asendas hästi, nad olid tore, harmooniline, üksteist matkiv paar.

Kui mina lastesõime jõudsin, kutsus Alo tüdrukut parajasti kinno.
Hiljem, õhtulauas, arenes sellist järgmine vestlus:

Kaur: Alo, kas sa käisid täna Robertaga kinos?
Alo: Jah!
Kati: Alo, kas oli ka hea daamiga kinos käia?
Alo: Ei, traktoriga!
Alo: Ei olnud eriti hea.

Pmst on ju Alol ju õigus kah. Transpordivahendi valik on kindlasti tähtsam kui tütarlapse, sest hea bemariga saab tüdrukuid kinno karjakaupa, aga proovi sa mõnda lehtsaba auto vastu vahetada?

Alo arvutis

Esimene kord, kui Alo üksi arvuti kallale lasin. Rakenduseks ToneMatrix, sobis hästi: A õppis kenasti hiire liigutamist ja nupuvajutust. Ja ta sai hästi aru, et tema tegevus muudab arvutist kostvat piiksumist.

Alo keel ja kõne - 2a7k

Alo kõne kohta ei oska suurt kirjutada. Poiss lihtsalt räägib. Sõnavara on suur ja lai, palju on võõrsõnu (paneme pipeti vutlarisse tagasi!), abstraktseid mõisteid, määrsõnu, igasugust otsese otstarbeta tilulilu. Grammatika on korrektne ja mitmekesine.

- Poiss mängib keelega, öeldes sama asja mitmel viisil:
"Peseme, arvan, köögis."
"Ma arvan, et peseme köögis."

- Poiss kiusab õde.
"Mul on hari - sul ei ole! Mul on hari - sul ei ole!"

- Küsib tihti "mis sellega tehakse?".

Filosoofilisi kõnelusi

Lapsed vaatavad jõllissilmi Kung-Fu Pandat ja seal on repliik:
"Kas sa usud, et juhus on olemas?"

Alo, kes teatavasti kordab enam-vähem kõike, pöördus minu poole:
Aga issi, mis sina usud, kas juhus on olemas?
Mina tegin "möh?",
mille peale poiss jätkas juba omast peast:
Tegelikult mina usun, et juhus palju ei ole olemas, aga natukene on, nagu mängult.

Vastu kõrvu

Sain lapselt vastu kõrvu. Jalaga. Väga nunnu... :)

Uisutamist vaatamas

Pärast uisutamist läksime naaberhalli, kus käis suurte tüdrukute trenn. Või nii ma arvasin. Sest tegelt löödi jää puhtaks ja hakkas peale võistlus: Eesti koolinoorte MV ilu-uisutamises.

Iida oli iluuisu-EM-i hoolega vaadanud, nüüd jälgis ta tüdrukute poognaid-hüppeid-piruette huviga.
Mina, noh, muidugi ka.

------

Uisutamine on minu jaoks müstika. Enamik sporti on sihuke, noh, kvantitatiivne. Jooksed kiiresti, hüppad kõrgele, lööd teisel mehel nina lömmi. Raske ja vajab trenni, a pmst - arusaadav.

Uisutamine on selle kõrval mustkunst. Sõidad, selg ees? Ühel uisul, teine jalg kõrva taga? Hüppad õhku, teed kolm pööret ja maandud uisule ja EI KUKU? See... see ei ole võimalik.

Uisutamas ja õppimas

Täna õppis Iida rohkem uisutamist kui eelmiste aastatega kokku.

Ma pean teda muidu kehalistes kunstides täiesti kobaks. Eks ma ise olen õpetajana null kah. Saan nüüd hästi aru sõiduõpetajatest, kes mõistuse kaotavad ja karjuma hakkavad. Kui su päevade sisu on "näita suunatuld... näita suunatuld... NÄITA SUUNATULD... NÄITA SUUNATULD " - ja su kõrval istuv udupea ei näita, ei näita, EI NÄITA, EI NÄITA!!! suunda - ehkki see on vaid imetilluke sõrmeliigutus - no see PEAB närvidele halvasti mõjuma. Iida uisu/suusa/rattasõiduga on sama. "Kummardu ettepoole... ettepoole... ettepoole! ETTEPOOLE!!!!" - ja laps ajab kõhu punni ja pea taha ja suusad-uisud libisevad alt ja tibuke käib vastu lund-jääd matakaga pikali. Ja sa EI SAA ARU, miks ta (tsenseeritud) siis EI VÕI KUULATA ja natuke ettepoole kummargil olla ja olekski kõik korras ja ei kukuks.

Muidugi pole tegelikult asi Iidas ega vist ka minus. Käisin Nõmmel suusatamas ja seal oli miski kooli suusapäev ja ma nägin, mismoodi juba üsna suured lapsed suuskade peal... mitte ei koperdanud, vaid isegi koperdamisega hakkama ei saanud. Eks kooli spordiõpetaja elu on üsna samasugune, ainult et tema teeb seda KUMMARDU ETTEPOOLE (tsenseeritud)!!!! värki kogu aeg ja imeväikse palga eest.

Aga. Täna oli vist ESIMENE päev meie elus, kus Iida siiski kuulas, mida ma ütlesin. Nii et kui ta eelmise 2 aastaga on õppinud uiskudel seisma ja ei suurt rohkem, siis täna:
- tuletas meelde tasakaalu (seismise) ja uiskudel kõndimise
- õppis ära õige kehahoiaku, tulemus - ei ühtegi seljale kukkumist!
- hakkas - toe najal - lükkama. ("uisusammu", ehk siis "kõrvale")
- hakkas - toe najal - libisema
- hakkas liikuma kiiresti, kartmata
- pani selle kõik kokku, s.t. hakkas ilma toeta ja kukkumata uisutama.

Ta ei rippunud mu küljes, ei nõudnud isegi mu pidevat kohalolekut, vaid saatis mu oma ringi tegema ja pärast kiitles, kui palju ise selle ajaga edasi sai.

Kõige lõpuks tegi "pääsukest", see on mingi balletiharjutus ühel jalal. No päriselt tõstis ta lihtsalt ühe jala korraks jäält üles, a ise oli ta just selle üle kõige uhkem.

Tasuks sai Iida vaadata jäämasinat. See on tema väike nõrkus.

.....

Kati ütleb, et Iidal on käinud mingi klõps ja ta on hakanud õppima. Õigemini - õppimist nautima. Et ta kuulab ülesandeid-juhendamist ja püüab asju täpselt ära teha ja et ta saab aru, et see teeb teda paremaks. Ja et see meeldib talle.

Kati arvab, et selle muutuse taga on osalt vanus, aga veel rohkem - eelkoolis käimine.

Laupäeval isaga

Käisin:
- hommikul Aloga õues
- lõunal Iidaga joonistamas
- pärast seda Iidaga kohvikus
- pärast seda Iidaga uisutamas ja võistlusi vaatamas
- pärast seda Iidaga söömas
- pärast seda Iidaga suusatamas
Oligi kogu päev.

Sisuliselt dikteeris Iida kogu tegevust. Mina lihtsalt olin kõigega nõus ja lasin tal tahta ja toimetada.
- Hommikul läksin õue just Aloga seepärast, et Iida tahtis joonistada ja ei viitsinud õue tulla.
- Joonistamine lõpeb 13:00. Enamik lapsi on 13:05 Sally majast lahkunud. Meie saime tulema... 13:45. Sest IIDA tahtis seal veel veidi ringi vaadata. Ühelt poolt - miks panna kolmveerand tundi oma laupäevast selle peale, et tulla kusagilt ÄRA? Aga teiselt poolt: Iidal on pärast kunstiringi säravalt hea tuju. Ta jookseb, hüppab trepist üles-alla, vahib seintel olevaid töid, tormab suuremate õpilaste vahel siia-sinna. (Suuremad elavad seal oma malbet seltsielu, söövad ja lobisevad ja ka ei kiirusta kuhugi.) Las ta siis mürab seal natuke ringi, eks!
Meie tehtud tiigri-kiled on muide Sallys endiselt aknal, minu "hea tuju tiiger" kah. Ja all on Iida grupi loomapiltide näitus.
- Pärast Sallyt tahtsin mina minna Schnelli lumelinna. (Eelmisel aastal mürasime seal Jani ja Eha Roosiga). A Iida leidis, et läheme hoopis kohvikusse, ei taha lund. Selge! Läksime siis kohvikusse.
- Pärast kohvikut pidime minema kelgutama, a kui mainisin uisutamist, uhasime tulistnelja Premia poole. Uisutamine läks hästi, kuna ka jääl tegime puhtalt seda, mida Iida tahtis. lisaks saime pärast näha Eesti noorte iluuisutamise meistrivõistlusi.
- Järgmine plaan oli koju minnes hiina toitu kaasa osta. Tartu mnt Mandariini parkla oli aga täies lumes (jobud!!! tõesti! kuidas teieni jõudma peaks, kui trepi ees on meetrine lumevall?), seega panime auto veidi eemale ja tee peale jäi "Seiklusjuttude" kõrts. Iida soovi peale maandusime hoopis sinna. (Kiidan; nii head lõhepastat pole ammu saanud; ja kamina ees istuda on ju tore).
- Sõitsime siis kodu õuele, parkisime auto vaevaga ära, tulime autost välja... ja siis teatas Iida, et tahaks minna parki suusatama! Mis ikka, lapse soov on seaduseks - autosse tagasi ja Kumu juurde ja suusad jalga! Ja suusatamine läks ka okeilt.

Nii sai Iida päevatäie enda tahtmist.
Mina - tasuks - päevatäie head last.
Ja ka Alol oli emmega hea päev olnud.

Minu oma!

"Issi, sina oled minu oma! Ja mina olen sinu oma!"

Asjata arvasin, et poisid ei oska olla õrnad.

"Ussisõnad" ja kuueaastased

Aastavahetuse peol oli Mial kaasas "Ussisõnade" lauamäng.
Pmst mängisid plikad seda KOGU ÕHTU, netoajas umbes neli tundi.
Mõnikord kaasasid mõne täiskasvanu ka, a üldiselt - mängisid ISE.

Ja täisreeglitega. Mia teadis neid peast. Ka peenemad nüansid ("abistamine", Meeme / teleport, öökullimunadega maastikukaartide kasutus) olid kenasti sees. Ja meie abi tüdrukud seejuures ei vajanud; mängisid täiesti ise. Koostasid maastikke, veeretasid, kombineerisid, võitlesid, põgenesid, arutasid taktika üle. Uskumatu!

Aeg on hakata Iidale malet ja bridzhi õpetama!

(Balletis on neil muide harjutus nimega "bakugan".)

(Ma pean tunnistama, et mul on küll selle mänguga eetiline probleem. Ise mängides ehk mitte; AD&D raames sai mitmesuguseid religioone nii kuulutatud kui lammutatud küllaga; jumalaid on seal panteonide kaupa ja aukartmatus nende vastu käib asja juurde. Aga kuidas sa seletad kuueaastasele, et kirikule punase kuke katusele panemine on ainult nali ja OK? Või, vastupidi, võtab kuuene niikuinii kõike mänguna ja on multifilmide vägivaldse maailmaga harjunud ja hoiab seda päris-elust lahus? Jõulu ajal käis Iida eelkooliga kirikus ja jälgis etendust Jeesuslapsukese sünnist ja ei saanud sellest suuremat aru, aga ta ei arvanud küll, et see oleks nali. "Ussisõnade" kohta võib ju öelda, et mäng on mäng, aga kas ikka on? Nii et tegelikult ma ei tea.)

Vana-aasta õhtu

Vana-aasta õhtu olime Berndi & Liina juures. Neil on uus keeruline kodu Mooni tänava alguses, nii oli korraga soolaleib ja aastavahetus. Seltskond oli suur. Viis last: kolm väikest poissi (Taavi-Kaarel Tancredi Alo) ja kaks suurt tüdrukut (Mia Iida).

Pildil on Iida hetk pärast aastavahetust; rõdul; ilutulestikule kaasa karjumas. Tüdrukud olid väga elevil! Alo istus samal ajal emme kõrval diivanil ja vaatas möllu distantsilt. Ta otseselt ei kartnud, aga õue ega aknale lähemale ka ei tihanud.

Haige jaanuar

Alo, Iida, mina, Alo - järjest tõbised. Terve kuu on keegi meist vajanud poputamist, rohtusid ja doktoreid. Tüüüüütu!

Alol on nüüd oma "aurumasin". Laseb sellega toimetada uskumatult heal meelel. Tänud siinkohal Tiiule, kes lapse esimest korda ära rääkis! Iida kärab kõrval, et tema tahab ka auru ja nii pole aus, kui tema ei saa. Noh, pmst võiks talle ju mingit süütut vedelikku inhaleerida kah...