"Ussisõnad" ja kuueaastased

Aastavahetuse peol oli Mial kaasas "Ussisõnade" lauamäng.
Pmst mängisid plikad seda KOGU ÕHTU, netoajas umbes neli tundi.
Mõnikord kaasasid mõne täiskasvanu ka, a üldiselt - mängisid ISE.

Ja täisreeglitega. Mia teadis neid peast. Ka peenemad nüansid ("abistamine", Meeme / teleport, öökullimunadega maastikukaartide kasutus) olid kenasti sees. Ja meie abi tüdrukud seejuures ei vajanud; mängisid täiesti ise. Koostasid maastikke, veeretasid, kombineerisid, võitlesid, põgenesid, arutasid taktika üle. Uskumatu!

Aeg on hakata Iidale malet ja bridzhi õpetama!

(Balletis on neil muide harjutus nimega "bakugan".)

(Ma pean tunnistama, et mul on küll selle mänguga eetiline probleem. Ise mängides ehk mitte; AD&D raames sai mitmesuguseid religioone nii kuulutatud kui lammutatud küllaga; jumalaid on seal panteonide kaupa ja aukartmatus nende vastu käib asja juurde. Aga kuidas sa seletad kuueaastasele, et kirikule punase kuke katusele panemine on ainult nali ja OK? Või, vastupidi, võtab kuuene niikuinii kõike mänguna ja on multifilmide vägivaldse maailmaga harjunud ja hoiab seda päris-elust lahus? Jõulu ajal käis Iida eelkooliga kirikus ja jälgis etendust Jeesuslapsukese sünnist ja ei saanud sellest suuremat aru, aga ta ei arvanud küll, et see oleks nali. "Ussisõnade" kohta võib ju öelda, et mäng on mäng, aga kas ikka on? Nii et tegelikult ma ei tea.)