Koolistress

Küsisin Alo klassivenna vanemalt, et kuidas neil kooli algus läheb.
Minna üsna kiviselt-kännuselt, laps on väsinud ja sada häda.
Meil läheb üsna hästi ja stressivabalt, kiitlesin vastu.

Aga üle jäi sülitamata ja stress saabus täna kenasti ka meie õuele.
Ülesannet "kirjuta päevikusse järgmise nädala tunniplaan" üritasime Aloga täita 4 tundi. Lõpuks olin mina nii närvis, et võtsin Alo päeviku ja virutasin vihaga minema. Laps lihtsalt paneb tuima ja ei kirjuta, kõik!!! Mitmesugused meetodid õppimis-võimekuse restartimise osas jäid ei toiminud. Vihastasin eelkõige muidugi enda peale, sest meie, täiskasvanud, peaks suutma selliseid olukordi lahendada.. aga näe ei suuda.

Lõpuks lõime tunniplaanile käega. Kati kontrollis Alo muud tööd üle, mina jäin keset köögipõrandat magama.

Järgmiseks korraks mõtleme ikkagi midagi muud välja. Selgelt kasutu on ühe paariminutise ülesande peale kulutada pool päeva mitme inimese aega. Kusagil PEAB olema lahendus... peab.

Aga juttu, et stressi ei ole ja kooli algus läheb sujuvalt, minu suust enam ei kuule. Kui kellelgi teisel stressi ei ole, siis vähemalt MINUL on.

Öine Raev

Meil on seega kass.
Nimi - Kiki, ehkki poiss-kass on.
Iida ütleb talle - romantiliselt - Siidikäpp.
Kati - õrnalt - Kassu.
Mina - Elukas. või Peletis.
ja mõnikord - Öine Raev.

Kass on tore. Veidi agressiivne. Võib sulle lambist küüntega säärde hüpata ja hambad sisse lüüa. Kiskja refleksid, kiskja kiirus. Lendab läbi kodu, saba seljas, küüned kurvides kriipimas. On poole sekundiga lae all. Ronib osavalt redelil. Armastab viibida vannitoa kraanikausis - ka siis, kui see on märg ja vesi jookseb.

Kass armastab inimesi. On alati meiega samas toas ja eelistatult lähedal. Kui süüa tehakse, põõnab Ove toolil. Kui süüakse, istub Ove toolil - mõnikord koos lapse endaga. Sülle ei roni ta ise iial, aga sinu lähedale kogu aeg.

Kõik on kassiga sõbraks saanud. Iida, muidugi, nunnutab ja hellitab elukat (niipalju kui see lubab). Aga isegi Ove teatas ühel hetkel, et nad on nüüd kassiga sõbrad ja elavad omavahel rahus - Ove ei kiusa, kass ei hammusta.

Sest üldiselt ta ikka hammustab küll. Meil külas olev pr T ärkas täna hommikul selle peale, et kass näksis teda varbast. Nii ta just teeb - tuleb ja näksib. Mõnikord läheb kurjaks ka ja siis on juba suisa valus. Aga üldiselt, kui ei provotseeri, siis päris tüliks ikka ei lähe.

Suvel käis kass palju maal. Kadriorus me teda õue ei lase, aga Sõrves küll. Ronib puude otsas, püüab hiiri-mutte, luurab linde, nuusib iga murututti ja puunotti. Metslooma elu ftw!


Õhtuti läheb kass härga täis ja mängib. Ajab mõnd palli, mänguautot või -hiirt kodu pidi taga. Luurab meid, ründab nurga tagant, käitub nagu hämaruses küttiv kiskja käituma peab. Sellest ka nimi - Öine Raev.

Jalgpalli vaatamas

Alo treener saatis kirja, et viidagu poisid jalgpalli vaatama. Et nende mänge saab Kalevi staadionil vaadata ja tasuta ja võetagu pereliikmed ja sõbrad kah kaasa.

Käisime.
Tln "Kalev" - Jõhvi "Lokomotiv".
Sõpradega. 
Ma olen Kalevi statkal käinud vaid tantsupidude ajal. Siis on see rahvast täis, pidulik paik. Täna oli staadion tühi - ükskud kollases kiles turvad ja paar pallurit ainult rõhutasid, KUI tühi. Vaatajateks mõni Jõhvi fänn ja mõni saja-aastane spordisaurus. Üks sihuke vana trügis mulle külje alla, näitas oma noorepõlve pilti (kena sile poiss) ja lobises lakkamatu joana hullu spordijuttu. Kuidas oli siis ja kuidas oli seal, CSK ja Moskva ja Leningrad, see mees ja too. See vist pidi kuidagi käesoleva ajastuga seostuma, aga ma ei saand aru, kuidas. Kui mina ta küüsist pääsin, läks ta Reesi võõrkeelse sõpsi kallale, näitas samuti pilti ja ilmselt ei saanud üldse aru, kuidas tast üldse aru ei saada.

(Jutuka vutisauruse tütar on eesti keelde tõlkind sellesama "Kentsakas-öine-juhtum-koeraga" raamatu, mida ma teisipäeval Londonis vaatamas käisin. Säh sulle väikest Eestit.)

Mäng polnud suurem asi, Kalev sai koduväljakul 0:5 kotti. Jõhvi enam-vähem oskas mängida, Kalev ei, nii et sai õiglaselt. Poisse jalka õnneks ei huvitand, jooksid staadioni pinke pidi ja koduvõistkonna kaotuse puhul pisarat ei valand.

Koduvõistkonna toetamise asjus läks üritus igatahes lurri. 
Lastes trenni-vaimustuse asjus - kardan, et kah.
Mina valiks nii tühja staadionit nähes igatahes mõne teise ala.

Mäng oli ise muidu see:
http://soccernet.ee/eesti-meistriliiga-2014/kohtumised/2014-09-27/jk-tallinna-kalev-vs-johvi-fc-lokomotiv 

Taevavaatlus

Ennustati virmalisi. Selge taevas, soe õhtu - läksime koolilastega välja, et ehk näeb.

Kus saab Tallinna lähedal vaba, valguseta põhjavaate? Ida-Tallinnas - ma ei tea... Tahtsin Paljassaarde, aga olin unustanud, et autoga sinna ei saa. Seega läksime Kakumäe tippu.

Virmalisi ei olnud. Võibolla hiljem, võib-olla olid väga nõrgad - linnavalgust on ka Kakumäe ps otsas ootamatult palju. Õnneks olin võtnud kaasa meie suure binokli ja statiivi. Statiiv on kasulik kahel põhjusel - esiteks stabiilsus, teiseks saan ma ise objekti välja otsida ja siis lastele näidata.

Mis me siis nägime:
- mõned tähtkujud
- mitu-mitu satelliiti
- kaksiktähed, eriti Härg & Hunt
- M13 Herkuleses
- M31 Andromeedas
- Perseuse hajusparv (numbrit ei mäleta, kas tal üldse on?)

No ja öine Kakumäe pank-kallas on omaette väärtus. 

Etteheitev laps

Ove tuleb ja süüdistab:
"Issi, miks sa ei anna lapsele juua!"
Laisk lapsevanem saadab lapse ise kraanist vett hankima.
Vannitoast kostab solinat - vist korras?

Hetke pärast kostab tige:
"Issi, miks sa ei pese lapse särki ära, kui on vaja!"

Muusikaõpetus - ving ving ving

Iida: "Kõige igavam tund on muusikaõpetus."

Seda räägib ihust ja hingest laululaps!
Ma ausalt ei saa aru, mis värk on.

Meie lapsed ELAVAD muusikas. Telefonid ja padid, iTunes ja Spotify, Getter Jaani ja näosaade. Muusikat kuulatakse, vaadatakse ja jagatakse. Kõikidel pisikestel plikadel on oma pop-iidolid. Ellerheina-laps Iida ise laulab lakkamatult. Laulupidu oli suursündmus ka mitte-lauljate jaoks.

Aga vastav õppeaine on nii stagneerunud, et see on ka laululapse jaoks kooli igavaim.

Miks ei või lapsed 19. sajandi koorilaulude kõrval õppida midagi veidigi moodsamat?
Miks ei võiks muusikatunnis rääkida, kes on dr Dre, Rihanna, mis on dubstep, DnB?
Miks ei võiks õpetaja lapsi suunata eakohastele üritustele? Näiteks öelda, et Jazzkaarel on kevadel lastekontserdid, või et Ellehein esineb siis-ja-siis, või et minge Salme keskusesse lasteballetile, ...?

Siin on koht, kus päris-elu võiks kooli-eluga imehästi kokku minna.
Aga kool... pingutab, et lapsed tajuks muusikat ainult õppeainena.

(Tegelikult, meie kool ise on tubli. Seal on miljon muusika-gruppi, koori ja asja, on kitarriõpe ja muud pillid.)

Kooli alguse asjad

Kool korraldas huviringide tutvustuse. Ootasin pikka loengut, aga sain hoopis tsirkust - üritus algas akrobaatika- ja tsirkuseringi demoga. Mängiti veel kitarri ja stepiti, jutulist osa oli suht vähe. Me nüüd peame valima, kes kuhu võiks minna; hetkel on kõik alles täiesti lahti. Ellerhein muidugi tuleb.

Alo tunnid algavad üldiselt kaheksast. Laps tuleb pmst öösel maast lahti ja kooli saada. Hea on see, et ta saab Iidaga koos minna....

... kui järele jõuab. Täna läksime "koos". Iida leegib piki tänavat nii, et isegi mina ei pea sammu. Alo oli täna tõuksil, aga jalgsi pole tal lootustki õe sabas püsida.

Kooli jooksmine tundub olema levind spordiala. Ühest Tina tänava uksest pudenes meie ees välja plika-kübe, nii umbes 2. klassi oma. Ja pani kooli suunas leekima Iidaga samas tempos! Neil polnud kiire ega midagi, olime väga varajased, seega lihtsalt harjumus...

Praegu on kell 22.30; köögis käib kõva voltimine - raamatud ja vihud saavad uusi erksaid kuubi.

Kontrollisin üle Alo enam-vähem esimese koduse töö. Oli hästi tehtud. Titekas küll, aga ikkagi - ise õppimine on oskus; tuleb näpuga päevikus järge pidada, õiged raamatud-töövihikud leida, tuvastada pinali ja õiget värvi pliiatsite asukohad. Eelmisel koolilapsel läks see väga üle kivide ja kändude. Alo koolielu algus saab vist olema lihtsam kui Iida oma.

Arvutiõpetuse ABC

Alo elu esimene arvuti-tund jäi ära, kuna "keegi ei teadnud paroole".

Ma arvan, et sai õpetlik küll.
Laps õppis, et arvutid on ebausaldusväärsed masinad ja töö nendega võib mistahes tobedal põhjusel untsu minna.

Kooli-postitus

Iida kooliminek oli kuidagi tavaline - lilled kätte ja aktusele. Vanemad polnud oodatud - ilmselt, et lapsed ise saali ära mahuks, 1200 jõmpsikat ühe päevaga pidulikult vastu võtta on 21kk aulale ränk proov. Aga aktus olla olnud tore. Pärast ürri võtsid plikad H&M-i šoppama minna, Iida naases sealt uue nabapluusiga ja minu lapsevanemlik süda jõnksatas korraks.

Alo aktus oli vanematega ja kahele klassile korraga. (Koduküla tibud kamandati õhtusesse vahetusse ka aktuse mõttes.) Lotte ja Pipi heitsid nalja; kooli rohked muusika-kollektiivid esinesid; direktriss kõneles. Oli lühike, lastepärane ja tore aktus. Pärast suunati lapsed klassijuhataja, lapsevanemad - õppealajuhtaja tundi.

Õhtul oli väike koogisöömine. Alo on oma uue rolli üle selgelt uhke. Lapsed lugesid koos oma päevikuid ette; nüüd tean minagi, et ameeriklased söövad päevas kokku 40 hektarit pizzat, ja et Iraani salateenistus arreteeris 16 spionaažis kahtlustatud oravat.

Kooli korraldust kujundab sel aastal nelja (vs kolme) esimese klassi vastuvõtt. Garderoob, ruumid ja muu on jagatud. Alo tunnid algavad kell 8 hommikul, et 2. vahetus mõistlikul ajal kooli saaks. Ühelt poolt jama, teiselt poolt meile mugavam - lapsed saavad koos kooli minna. Eks näis, kuidas öine ärkamine välja tulema hakkab.