Veel üks nuppudega masin

Veel üks nuppudega masin. Alo kasutas seda laua otsa ronimiseks (võttis arvutist kinni ja vinnas end lauale), näppimiseks, kolkimiseks, siis püüdis USB-hiirt lahti ühendada ja netikaablit läbi närida.

Järgmisel päeval selgus, et Alo oli klaverilt ära võtnud "nool alla" klahvi. See oli ka varem katki, a nüüd pole teda enam üldse, selle asemel on auk, mida saab pliiatsiotsaga siiski vajutada :)

Alo ja nuppudega masin

Alo on julge, palju julgem kui Iida samas vanuses. Ja julgus tasub ära. Siin on Alo ronind Iida kirjutuslauale ja avastand põneva nuppudega mänguasja. Lisaks on laual lamp, mida saab põlema panna ja laualt maha lükata; vildikad, mille korki Alo nüüd ära oskab võtta; pliiatsitops igasugu vidinatega; ja palju joonistusi. Päris värvid on vanemad kapi otsa pagendanud.

Vend ja õde

Olen Iida ja Aloga kodus, kui äkki panen tähele:
Mõlemal lapsel on jalas ÜKS sokk.

Mina ei kanna üldse sokke ja Kati kannab alati, lapsed on siis sellised kahevahelised :)

Kadrioru kontserdil

Kadrioru valgusfestivali kontserdil. Tshellod jämmisid rasket muusikat, värvilised tuled mängisid ja tossu tõusis. Lapsed rokkisid kaasa ja olid väga rahul :)

Iida saab praegu liiga palju lõbustusi, rahulikku kodus-istumise aega jääb väheks.

Pilt ajalehes

Iida leidis enda pildi "Pealinna" lehe esikaanelt.

"Pealinn" sattus me koju, kuna ta tagakaanel on lugu Lenini otsas käind Künnapi klubilastest. Lugesime selle läbi ja jätsime lehe vedelema, ja siis Iida avastas.

Pilt on väike, last ei tunne ära ilmselt keegi teine peale me enda, aga ikkagi:
- Kuidas ajakirja foto-toimetaja selle peale üldse sattus?
- Pilt on nagi.ee keskonnas tingimustel "Kõik õigused autorile": Sa ei luba teistel oma tööd mitte mingitel tingimustel ilma sinu nõusolekuta kasutada, kopeerida, muuta ega avaldada. Pealinna leht, auu, autoriõigustest oled kuulnud?
- Ja üldse... Kas peaks veel vähem pilte netti panema kui seni?

Sporditüdruk

Kõik lapsevanemad realiseerivad läbi lapse omaenda nooruspõlve tegemata unistusi. Mina olen eluaeg spordikauge kodanik olnud. Iida nüüd aga käib:
E, R - balletitrenn
T, L - kergejõustik
K - ronimine (vist)
Ehk siis viis trenni nädalas.
Ja küll me ta ka nelja- ja pühapäeviti sportima saame.

Lugema, kirjutama ja arvutiga mängima peab see laps õppima mingis teises elus, selles lihtsalt ei jõua.

Iidaga ronimas

Iida käis minuga trennis kaasas ja tegi esimest korda nägu, et ta võib ronima hakata. Üldiselt tegeles ta iseenda asjadega - jooksis, hüppas, mängis kusagil - ja minu trenni ei puutunud. A kui kõik ära läksid ja me kahekesi seina juurde jäime, hakkas ronima. Kohe nagu päris. Leidsime talle parema servas hea nukirohke koha. Järgmine kord uuesti vöö peale ja kohe sinna :)

Ihhi!

Alo ütles eile esimest korda "ihhi". See pidi siis mind tähendama.

Muidu nagu väikelaps ikka. Õpib treppidest käimist, suure tooli peale ronimist, vaatab õega koos telekat ja kipub tema pliiatseid väärkasutama.

Iidal kikud korras!

Suvest saadik oli Iidal ühes hambas auk. Alul pisike, a siis hakkas äkki kasvama!

Täna sai sealt pahalased välja aetud ja plomm peale. Iida sai vapruse eest arstilt kolm lutsukommi ja minult jäätise. Nagu uute aukude seemneks või nii.

(Arst ütles ka, et ilmselt hakkab see hammas siiski lagunema ja tuleb esimesena ära. Piimahambad lihtsalt saavad millalgi otsa! Ja et suuhügieen olla Iidal muidu väga hea - seda ma usun küll, Iida peseb hambaid palju hoolikamalat kui mina eales seda teinud olen.)

Lihh

Alo õppis täna uue sõna ära: LIHH või LIHH-Ä. Lihh on selline tuba, kus on sees peegel, ja kui sinna sisse lähed, vajutab EMME nupule ja siis tuled välja hoopis ÕUES või peaaegu.

Alo käib Iidaga trenne mööda kaasas. Trennid on vist valitud: ballett ja kergejõustik. Esialgu proovime mõlemat ja paar kuu pärast vaatame, kas jätta üks, teine või mõlemad. Me tahtsime, et Iida ise valiks, aga sellest ei tulnud vist miskit head välja.

Koju kerkib moosi-mägi. Kati on sel sügisel eriliselt tubli. Reedel käisid Jane ja Janeki juures kreeke korjamas, sellest tuli järjekordne 13 purki moosi.

Alo sööb ise... no peaaegu

Alo juba peaaegu et sööb ise :) Tass püsib käes, kahvel kah, lusikaga on keerukam - seda peab nimelt õigetpidi hoidma. Kati on kõva trenni teinud.

Lobiseb ka palju :)

Juku mängutoas

Iida ja Alo käisid kaks päeva järjest Lasnamäe Jukus. Esimene kord Ingeli sünnal, teine kord niisama. Sümpaatne koht.

Pisemaid asju

Iida kirjutas, Kati mahitusel, sõbrannadele hulga kaarte. Lugemine läheb tal vaevaliselt, Kati siis nuputab ta motiveerimiseks igasugu skeeme välja.

Alo aga kasvab, kasvab. Täna ronis Iida toolile, sellelt Iida lauale. Nii sai ligi õe joonistustarvetele, meie CD-virnadele ja CD-mängijale - lõbus, eks! Panin padjad põrandale (et kui kukub, siis..) ja lasime tal seal siis oma saavutust nautida. Aga ei kukkunud ta midagi. Kummaline on mõtelda, et Iida selles vanuses alles ei käinud...

Alol on uus, "suuremate laste" tool.

Alo on hirmus seltskondlik. Kui meil on külalised, toob Kati ta lauda. Alo saab seal siis esineda: loeb järjest kõik oma sõnad ette, näitab näpuga asjadele (lamp! emme! emme! lill!) ja naeratab kiitmise peale võidukalt.

Iida on omaks võtnud, et Alo magab tema toas.

Iida ise käib trenne ja ringe pidi, proovimas. Arvatavasti valib kergejõustiku, teadagi kelle pärast.

Nõmme seikluspargis

Iida nädalavahe sai väga sportlik. Laupäeval: rattaga sõitmas ja Russalka peal turnimas. Pühapäeval: Nõmme seiklusrajal ronimas ja Kalevis ujumas.

Nõmme oli kõige vingem, muidugi. Läksime pühapäeval, sest M-E oli laupäeval maal. Sadas veidi vihma. Lapsi see oluliselt ei seganud. Nad said vööd peale, kerge juhendamise kätte ja läksid ronima. Karabiinide (ekspressid, muhvita) käsitlemine oli alguses keerukas, aga asja ideele - üks julgestusots koguaeg kinni! - said nad hästi pihta. Ja pidasid sellest kinni kah, mitte et julgestust titeraja peal tegelikult vaja oleks.

Möllasid kolm tundi! Alguses ettevaatlikult, Iida vajas mõnes kohas minu toetavat kätt. Paari ringi järel tundsid aga lapsed end üsna vabalt. Raja lõpus on liulaskmine, et paned end rullikusse kinni ja liugled üle pori teise puu alla, seda sai teha kohe palju :)

Ma ise tegin vahepeal ära "suurte" raja, Priit vaatas lapsi.

5. rada pani küll mõtlema. Olin seal ainus täiskasvanu, ülejäänud olid lapsed vanuses 10-13. Vähemalt ühe tabasin puu otsas ilma julgestuseta (mõlemad karabiinid lahti), ja veel üks teine väljendas suhtumist "ähh, pole siit kunagi keegi kukkunud". Samas on kõrgemad rajad ikkagi nii kõrgel, et alla kukkudes ellu ei jää. Oma lapsi küll sellises kohas, sellise suhtumisega turnimas ei näeks!

Üle laua mees

Alles see oli, kui laps ei osanud veel seistagi. Nüüd piilub üle laua ääre ja võtab, mida vaja! Antud juhul on sihiks emme teetass - nii soe, märg ja mõnus!

Moosine nädalavahe

Laup hommikul heliseb telefon: tulge metsa marjule! Mina jäin Aloga koju, Kati ja Iida läksid. Ja tulid tagasi 10 liitri pohladega.

Pühap tuli need siis purki panna. Kati kutsus kohale hea hulga töökaid sõpru. Kuna puhas pohlamoos on liiga kange kraam, siis tegime õunamoosi: umbes 3 osa õuna ja 1 osa pohli, ja üsna vähe suhkrut, ja üsna kergelt keeta. Selline moos on ilus punane, õunatükkidega, üsna hapu ja - imehea. Puhastatud ja hakitud õunu sai terve vannitäis (20 kg), moosi - 50 purki. Seda kõike seltskondliku loba ja kerge veini kõrvalt :) Moos ei jää muidugi kõik meile, vaid läheb jagamisele.

Väiksematest tibudest tulid moositalgule Mia-Erika ja Mari-Lee. Plikad said korraliku tüdrukuteõhtu: enamiku aega olid üksi teises toas ja möllasid. Süüa nad sel õhtul minu arust ei saanud, neil polnud aega ja meil läks ka meelest.

Alo aga sai täislaksu õuna ja pohla. No ei saa takistada last, kui toas on põrandal kausside kaupa marju :) Alustuseks sõi ta kaks õuna lihtsalt ÄRA, siis läks pohlade kallale, siis tagasi õuntesse... Poiss on minu moodi, sööb ükskõik kui palju (st niipalju kui süüa on), sisuliselt pugis ta õhtu otsa vahet pidamata. A no ükskord aastas ikka võib, eks!

Osa puhastatud õunu jäi järele, neist teeb Kati ehk täna VEEL MOOSI, ja õhtul saab Ingridi juurde õunakoogile.

Hea, et Iidal on sõbrannad, kes ta metsa marjule kutsuvad; ja meil sõbrad, kes meiega koos moosi keedavad!!!

Aloga Järve selveris

Kui Iida väike oli, käisin ta'ga tihti Järve selveris. Seal on ülakorrusel söögikoht, mille kõrval laste mänguväljak. Mina sain süüa (imehead pizzat teevad) ja lehte lugeda, Iida väljakul mürada. Või siis niisama ringi tatsata: ta õppis kohaliku geograafia kiiresti ära ja jooksis Selveri ülemisel korrusel ringi, piilus poodide akendesse ja vaatas läbi klaasi alla. Ringi joosta oli parem, sest mänguplatsil oli palju Iidast suuremaid lapsi ning uje tüdruk kartis veidi nende seltskonda.

Ajalugu kordub. Nüüd käisin seal Aloga. Ma ei uskunud küll, et ta üksi väljakul olla mängida söandaks, a tahtsin proovida.

Aga söandas!!! Alo on palju julgem kui Iida samas vanuses. Teda ei seganud mängivad nelja-viie-kuueaastased sugugi. Uudistas väljakul päris pikalt. Ka ei vajanud ta minu kohalolekut, sai ise hakkama. Muidugi hoidsin tal kogu aeg silma peal, et ta kusagilt väga üles ei roniks ega päris jalga ei laseks, a pmst mängis kenasti ise.

Ja pärast jalutas ta koridoris kah, avastas mänguasjade poe ja piilus läbi klaasi alumisele korrusele.

Tubli poiss!

Iida rattasõit

Iida Politsei pargis rattaga sõitmas ja köitel ronimas. Iida on palju kindlam ronija ja rattasõitja kui kevadel. Asjatas ühe suurema poisiga - kes ajas Iidat tõukerattaga taga - ja müras niisama.

Aga abiratasteta sõit ei tule ikka välja. Suvel polnud mul aega õpetada kah, aga asi pole vist selles. Õige on pigem Kalevi diagnoos: õppimiseks oleks vaja väiksemat ratast. Iida ratas on muidu hea, aga liiga suur: sellelt kukkumine on raske ja valus. Pisem ratas, kus tasakaalu kaotades saaks jala lihtsalt maha panna ja üldse mitte kukkuda, oleks rohkem abiks.

Siiski on Iida nüüd julgem rattur, ei karda igat auku ja sirgetel uhab nii, et mul annab järele lipata.