Pisemaid asju

Iida kirjutas, Kati mahitusel, sõbrannadele hulga kaarte. Lugemine läheb tal vaevaliselt, Kati siis nuputab ta motiveerimiseks igasugu skeeme välja.

Alo aga kasvab, kasvab. Täna ronis Iida toolile, sellelt Iida lauale. Nii sai ligi õe joonistustarvetele, meie CD-virnadele ja CD-mängijale - lõbus, eks! Panin padjad põrandale (et kui kukub, siis..) ja lasime tal seal siis oma saavutust nautida. Aga ei kukkunud ta midagi. Kummaline on mõtelda, et Iida selles vanuses alles ei käinud...

Alol on uus, "suuremate laste" tool.

Alo on hirmus seltskondlik. Kui meil on külalised, toob Kati ta lauda. Alo saab seal siis esineda: loeb järjest kõik oma sõnad ette, näitab näpuga asjadele (lamp! emme! emme! lill!) ja naeratab kiitmise peale võidukalt.

Iida on omaks võtnud, et Alo magab tema toas.

Iida ise käib trenne ja ringe pidi, proovimas. Arvatavasti valib kergejõustiku, teadagi kelle pärast.