Aloga Järve selveris

Kui Iida väike oli, käisin ta'ga tihti Järve selveris. Seal on ülakorrusel söögikoht, mille kõrval laste mänguväljak. Mina sain süüa (imehead pizzat teevad) ja lehte lugeda, Iida väljakul mürada. Või siis niisama ringi tatsata: ta õppis kohaliku geograafia kiiresti ära ja jooksis Selveri ülemisel korrusel ringi, piilus poodide akendesse ja vaatas läbi klaasi alla. Ringi joosta oli parem, sest mänguplatsil oli palju Iidast suuremaid lapsi ning uje tüdruk kartis veidi nende seltskonda.

Ajalugu kordub. Nüüd käisin seal Aloga. Ma ei uskunud küll, et ta üksi väljakul olla mängida söandaks, a tahtsin proovida.

Aga söandas!!! Alo on palju julgem kui Iida samas vanuses. Teda ei seganud mängivad nelja-viie-kuueaastased sugugi. Uudistas väljakul päris pikalt. Ka ei vajanud ta minu kohalolekut, sai ise hakkama. Muidugi hoidsin tal kogu aeg silma peal, et ta kusagilt väga üles ei roniks ega päris jalga ei laseks, a pmst mängis kenasti ise.

Ja pärast jalutas ta koridoris kah, avastas mänguasjade poe ja piilus läbi klaasi alumisele korrusele.

Tubli poiss!