Mängumasina mõnud

Mängudeks on meil Adventures, Sports ja kolm kaasatulnud puldikat: Hexic, Peggle, Pinballi.

1) Adventures - tore. Overheadi on liiast, mänguaeg ise on sellega võrreldes lühike, aga üldiselt meeldib.
2) Sports - pole veel lapsi seda mängima saanud, aga küll saan!
3) Peggle on täiesti OK, õnneks on see demo ja seega vaid  viis taset.
4) Hexic on igav.
5) Pinball on samuti demo ja mittemängitav. Alo korra tagus seda, tund aega järjest, :), aga tal oli rohkem vaja puldiga asjatada kui päriselt mängida.

Alo muidu eelistakski puldiga mänge. Tema ei saa aru, et kaugjälgimine on tehnika viimane sõna, talle meeldivad nupud ja pult on neid täis ja seda ta tahab.
Mina aga eelistaks, et lapsed hüppaksid ja kargaksid ja mitte niisama, vaid ägedalt, võidu peale.
River Rush - kui seda tõsiselt võtta - ajab naha paari tasemega märjaks.
Iida aga eile proovis seda mängida nii, et tema on "kepard" ja sõidab parvega maas luurates...

Ning nagu selgub, on Alo lihtsalt liiga väike, et mänge mängida:
http://www.msnbc.msn.com/id/40097124/ns/technology_and_science-tech_and_gadgets/
Ehkki meil on ruumi väga palju ja sensori paigutus täiesti OK.
Alo käed on puldi jaoks liiga väikesed, Kinect ei tunne tema žeste ära, mõnda liikumist (jooksmine) samuti mitte.

Kuid päriselt saab lapsed käima alles siis, kui nad mängivad KOOS.
Ja õnneks Kinect seda ka võimaldab.
Nii et - tore riistapuu!

Pildil: Iida saab punase hoiatusega teada, et ta on telekale liiga lähedale trügind.

Ove 1a4k

Tegutseb plaanipäraselt. 
 Mõtleb mitu sammu ette, näiteks:
- läheb lükkab tooli laua juurest minema
- veab enda tooli sinna asemele
- ronib sellesse
- ja nõuab süüa.

Sööb ise. 
Pudru ja sarnastega saab üsna puhtalt hakkama.
Ja ise = täiesti ise. Panen toidu taldrikuga ette ja annan lusika kätte.
Mingi aja pärast on taldrik tühi, kõht täis.
Suppi peab söötma.
Joob ka ise, aga maha läheb üksjagu.

Laulab :)

Ronib igal pool.
Diivanid-toolid-kastid - juba ammu.
Sealt edasi lauale, riiulile, kraanikaussi - viimase kuu areng.

Käpib pliidi nuppe ja keelamine enam ei aita.
Hoiame pliiti väljas (elektrikilbist) ja paneme sisse vaid söögi ajaks.

Mängib konstruktoritega.
Alo puust ehitus-konstruktor on täiesti lemmik!

Mängib palli, nii jalg- kui käsipalli.

Sõidab rattatoolis.

Räägib.
Kordab meie sõnu,
saab aru - kehaosad ja elukate nimed ja kindlasti muud veel.

Tahab ise õue - läheb ukse juurde, otsib üles oma kingad, püüab neid jalga tõmmata.

Püüab joonistada.

Käib ringi, padi kaisus - Alo mõju!

Uurib ja uudistab kõike!

Laululapsed

Iidal käis sõbranna külas.
Suurema osa ajast lapsed - laulsid.
Jõulu- ja talvelaule.

Hiljem panin neile laulupeo DVD peale.
Lapsed võimlesid selle ees - mudilaskooru laulud on liikumisega - ja laulsid kaasa.

Ja Iida sai koori solfedžo kontrolltöö 5+ :)

Alo rattasõit

Kruvisin Alo velol suvel abikad alt ära. Jõudsin temaga paar korda sõitmas ka käia. No et tema sõitis ja mina sörkisin lenksust / sadulast kinni hoides kaasa.

Nüüd. Käisime lapsega pargis. Mingi hetk sõitis Alo M-M-M muuseumi ees otse trepist alla. Ma karjatasin, et NÜÜD KUKUB ja saab surma või vähemalt haiget. Alo aga ei pand tähelegi, kimas täiega edasi. Nii et ta võtab kahel rattal täiesti vabalt auke, hüpekaid, lompe ja väiksemaid äärekive.

Viimane kord sõitsime ~5 km. Käis uuel jaapani kaldteel ja ronis Russalkat pidi. Kurtis pärast sõitu, et olla väsinud. Ainult sõites polnud sellest väsimusest midagi näha :)

Alol on igav

Iida käib nüüd koolis ja õpib ja ajab oma tähtsaid koolilapse-asju ja mängib kooli-sõpradega.
Mis tähendab, et peaaegu ei mängi enam Aloga.
Mispeale Alol on kodus - igav.
Minu jutt, et nüüd ei sega Iida sind enam legode juures või kus veel - ei aita.
On igav ja kõik!

Eks siis tuleb A-ga rohkem tegeleda.
Loen talle eraldi raamatuid ette, käin ta'ga eraldi rattaga sõitmas ja üldse püüan talle privaatset aega leida.
Näis, kas töötab...

Päev maal, ehk kes teeb, see jõuab

Käisime Iidaga Purtses.
Päev sai selline:
- äratus ja hommikupuder
- Vesivärava kohvik, Võidujooksu Statoil
- metsa-vaatlus-peatus Liiapeksi kandis. Jalutame männikus. Määrame seeni. Sööme mustikaid, sinikaid, pohli.
- saarte-vaatlus-peatus Kõrkkülas. Ilm on hea ja mul on binokkel. Näen esimest korda elus mõlemat Tütarsaart.
- ranna-vaatlus Purtse rannas. Meri on kõrge ja külm.
- ranna-vaatlus Purtse rannas. Meri on veidi vähem kõrge, aga ikka külm.
- ranna-vaatlus Liimala rannas. Ronime jõesuu muulil, kurvastame mahajäetud sadama ja tsehhi pärast.
- Rakvere. Ronime keskplatsil ja sööme nooblis restoranis.
Kodus otsisime Google Earthi pealt üles emme ja tegime veel üht-teist.
Kõige selle sibamise vahepeal niitsime ära kogu Purtse, võtsime üles porgandid, nägime ohtralt nõgeseid ja Iida mängis Robiga.
Tegusad!

Aga see kõik oli nädal tagasi. Tänane Purtse-plaan takerdus hambavalu sisse. Mängisin Iidaga tln kikupolikliiniku koridoris yahtzee'd ja vaatasin paistes põskedega hädalisi.

Nõgese projekt

Iida tegi elu esimese referaadi.
Ülesanne oli "vaadelda, uurida ja kirjeldada mingit taime".
Kuna "kõrvekad" on Iida vanad lemmikud, võtsime need.

Tore projekt oli, kuna pani meid koos lapsega tegutsema.
Jooksin maratoni ja ühe silmaga piilusin, kus nõgest näha on :)
Käisime Kadrioru pargis ja mujal ümbruses nõgeseid otsimas ja pildistamas. No et kuskandis kasvavad, millised on ja kas ikka veel kõrvetavad. Pilt - Iida tehtud siis - ongi sellest, kuidas mina nõgeseid nopin :)

Lisaks päris-nõgestele uurisime ka vikipeediat. Me oleme Iidat interneti imelisest maailmast üsna eemal hoidnud ja seda suurema huviga ta nüüd surfas.

Arendav asi see kool!

Üksi kooli ja koju

Eile, 21. september oli esimene päev, mil Iida läks päris üksi kooli ja tuli päris üksi koju.

Sellele eelnes 20. september, mil laps pidi kooli juures tund aega lisaks ootama. Tunniplaani osas on meil ränk andmeliiasus: 1 plaan on e-koolis, 2 Iida päevikus ja 3 saatis õpetaja emailiga. Mõnikord need klapivad, aga mitte alati - ja me seekord vaatasime valest kohast. Igatahes oli tund üksi ootamist piisav, et lapsel "ähh aitab sellest jamast, tulen edaspidi ise" krõks ära käiks.

Iida koolitee on muidu lihtne, Raua või Tina tänavat pidi edasi-tagasi. Aga see ületab kaks ristmikku. Esimene, viie tee rist meie maja juures, on isegi mulle vastik - lähene kust tahad, ikka on "pime" nurk. Teine, Raua / Kreutzwaldi, on fooriga. AGA just sellel ristil sai surma minu hea kursavend Peeter. Mis teeb mu selle koha suhtes...noh... hellaks. Iida on liikluse osas "tüdrukulikult" ettevaatlik, aga ikkagi, eks.

Tegelikult liigub Iida ise ringi juba ammu, aga piiratumas ulatuses. Näiteks olen ma Alot lasteaeda viies Iida sealt kooli saatnud, juba eelmisel sügisel vist. Ta käib naabertänavatel külas, kooliga kusagil, jne. Aga üldiselt on ta ikkagi üsnagi vatitupsu-laps, klassiõed sõidavad ammu bussidega piki linna.

Valgus kõnnib Kadriorus

Sõitsime Iidaga koorist koju, kui nägime Luigetiigi kandis tulesid
Sügise alguse valguspidu on jälle siin!

Tõmbasin IAOle hilbud selga ja jõudsime kenasti Bonzo viimaseks lauluks kohale. Alole avaldas nii kõva häälega onu kõvasti muljet :)
Seadsin meid tiigi kaldale käru vihmakattele istuma.
Tulevärki nägime otse esireast ja oma nina all.

Pärast sai veel suure kivi otsa ronida (MMM ees) ja lompides joosta ja ahjusaia kohupiimaga.
Oleks kõik sügisõhtud nii toredad!

Pgm-mgm

Ove sõnavara kirja pannes meenus, et vahepeal kasutas ta ohtralt sõna "pgm" või "põgm". See oli veel enne "kmp / kõmp" aega.
Nii et me kutsusime teda ennast ka hellitavalt "põgõm-mõgõm" või "põgõš-mögöš".

"Tere hommikust, meie kullakallis pgm, tule sülle!"

Unejutt: Rasmus, Pontus, Lontu

Viskasin Printsessid nurka (Iida meelehärmiks, aga tal läks kohe üle & lubas ise läbi lugeda) ja võtsin klassika asemele.

Lindgren on hea, hirmus hea. Ta maalib õnnelikku lapsepõlve nagu ei keegi teine. Aga RPL on huvitav veel muu pärast ka. Rasmus on 11, Iidast vanem. Nii näitab raamat "natuke suuremate laste" maailma, mis on temal alles ees. Esimesed leheküljed käsitlevad näiteks nähtusi: õpetajale valetamine, iroonia, klassist välja viskamine, koolitüdimus, isa & vanema_õe eest hoidumine, pruudid-peigmehed. Palju, eks!

Kuna me jutud ei käi ranges "lapsed-teki-all-silmad-kinni-ja-ei-piuksugi" režiimis, selgitan ma lahti ka, mis toimub. (Miks Trips turtsudes ära kaob, kui Rasmus Joakimit mainib?). Lisaks oli "viskas kulli ja kirja" praktikum. Tegin kaks paberlennukit ja esimesena sai lennuki laps, kes kulli-kirja "võitis".

Iida kuulas, nii et kõrvad liikusid. See veidi-vanemate teema on talle selgelt põnev. Alo kuulas ka, kuid tal on asjadest veidi... hm... naiivsem arusaam. Meeldis muidugi tallegi! Ja lapsed on lugemise eest niiiii tänulikud ja pärast niiiii malbed, et lausa pisar tuleb silma!

Hea unejutt on päeva kõige toredam osa!

Unejutt: Kuldsulgedega hani

Pakkisin laste raamatukastid lahti ja laotasin riiulile. 
Ühtlasi taastasin õhtuse unejutu kombe.
 Esimene lugu - "Kuldsulgedega hani", Iida Printsesside raamatust - pani mu igatahes mõtlema.
Kuidas on võimalik, et selline kräpp leiab tee raamatukaante vahele?
Või üldse populaarne on?
Vanad muinasjutud imevad enamjaolt ikka sajaga.

Hiljem:
Lugesin netist veel kolme versiooni samast loost. Kõik olid sama jamad. :( Ja see tundus kogu raamatu kõige normaalsem jutt olema!!!

Nagu mees

Nelja-aastane askeldab omaette ja kommenteerib ise:
 "Täitsa jama küll selle kuradi loomaga."

Lasteaia halb mõju, raudselt!

Esimesed viied ja muud kooliasjad

Iida sai koolist kolm viit.

Oleme ausad - vähemalt üks neist on mulle. I nimelt jäi tõbiseks (mingi kiire ja kerge külmetus) ja oli kaks päeva kodus. Teise päeva veetsime me põhiliselt õppides. Tegime järgi tundides tehtud harjutused, tegime ära kodused tööd. Ja õppisime pähe nii muusikatunnis võetud laulu kui eesti keeles antud luuletuse. Veel hommikul enne kooli minekut kordasime üle. Ja ennäe - luuletust küsiti kõigilt, ka neilt, kes puudunud. Ning Iida saigi viie.

Teiselt poolt - kui Iida ise oli samuti tubli ja tõesti pingutas.

Tundub, et kool - või noh, tegelt siis õpetaja - on range. Puudumine ei ole vabandus: kui oled koolis tagasi, siis peab kõik olema tehtud ja õpitud. Arutasime Iidaga ja leidsime mõlemad, et nii ongi hea.

Kooliasjadest aine kaupa:
- eesti keel - läheb vist hästi
- matemaatika - üsna üle kivide-kändude. Eile võtsime arvutades klotsid appi. Näitasin, kuidas "12 + 8" ja "13 + 7" pusleks visualiseerida ja sellega arvutamist kiirendada ja kergendada. Siin tuleb mul kodus kõvasti tööd teha.
- loodusõpetus - lugesin õpikut, mulle tundub huvitav, küllap Iidale kah
- inglise keel - hmm. VHK eelkoolis oli Iida inglise keele tulemus null. NULL. Sellel on osalt subjektiivne põhjus pinginaabri näol - laps istus sõbrannaga koos ja kihistas, mitte ei õppinud. Seda nüüd ehk ei juhtu. Aga lisaks tundub mulle, et I-l on probleeme mõne häälikuga. Eks näis.. Millalgi tuleb inka õpsi jutule minna. Õpetaja ise ja seega ka keeletund meeldivad aga lapsele hirmsasti!
- kunst - saab viisi, ju siis ka hakkama
- muusika - Iida laulab hästi, aga ma ise pole ikka aru saanud, mis on helistik
- inimeseõpetus - see on on siuke üldarendav õppeaine, kus eriti feilida vist ei anna
- kehaline. Iidal pole ikka veel trenni!!! Minu kala. Aga me tõesti ei suuda logistikat / transporti välja mõelda. Täna on Iidal pärast kooli kunstiring ja tulemusena on mul päev otsa nahk higine, kuna jooksen, Ove näpu otsas, linna pidi ringi.

Tahtsin Iida pikapäevarühma panna. Läksin (samamoodi - Ove näpus, nahk higine) kooli, kirjutasin avalduse ja andsin ära. Ja sain siis teada, et sellel aastal 2. klassidel pikapäevarühma ei ole. Eelmisel aastal oli. Iidale ütlesin, a talle ei jõudnud selle fakti kogu õudus õnneks kohe kohale. I2 ju käib pikas päevas! (Või I3? kuidagi peaks sõbrannasid siin identifitseerima, aga nimesid ma teiste laste puhul blogis kasutada ei taha. Igatahes on Iidal kaks sõbrannat, kes omavahel peaaegu nimekaimud. Ja on veel I4, Iida enda peaaegu-nimekaim. ) Mõlema "teise I-ga" on meie oma nagu sukk ja saabas. Mul ei olnud elu sees selliseid lapsepõlvesõpru!

Pikapäevarühm oli nii ebamaiselt mugav, et selle ärajäämine tundub täiesti mõeldamatu. No ok, laps võib ise koju tulla, aga mida ta sööb? PP andis pmst tasuta korraliku lõuna kätte. Aga noh, küll kuidagi saab.

Ove 1a3k

Kõnnib. Kõndima hakkas tegelt Sõrves, aga seal oli see kohmakas ja käputamisega segi. Nüüd on laps täiesti vabalt jalgadel.

Ronib trepist üles. Mitte et ma väga laseks.

Käpib pliidinuppe. Keelamine alguses aitas, aga enam mitte. Vajutamise trikile sai ka paari päeva eest pihta. Täitsa jama! Lahenduseks võtsin pliidi kilbist välja ja panen sisse ainult siis, kui ise midagi teen.

Ei karda peaaegu üldse midagi. Tolmuimeja, mis normaalse lapse kapakil põgenema paneb, tekitab tas vaid uudishimu.

Käib mõnuga ja lõbusalt vannis.

Aitab riietumisel kaasa. (Juba väga ammu tegelt.) Kesse kirjutas, et ülepea särgid halvad, sest laps jonnib neid selga pannes! Õue minnes tassib jalatseid kohale - teab täpselt, kes mida kannab. See komme pole uus, vaid juba suve algusest.

Mängib iseseisvalt väga pikalt. Elektroonilised lelud, lihtsamad konstruktorid,

Lülitab lampe sisse-välja. Ma olen siis lasknud kah, et las lülitab..


Puurib. Tal on mängu-puur, mis asjade vastu pannes põriseb. Ove käis päevade kaupa ringi ja aina puuris kõike :)

Magab ööd läbi.


Räägib. 
Sõnavara piirdus väga pikalt (umbes vanusest 10k...12k) ühe sõnaga: "kõmp". Või "kmp". See tähendas eeskätt lampi. Ka Alo esimene sõna oli "lamp", nii et vennasse. Me olime aga veidi mures: varem tundus ta lalin olema vaheldusrikkam ja "arenenum". Igatahes kandis Ove mõnda aega hüüdnime "kõmp".
Nüüd on sõnu ohtralt.
- emme! Käib ka minu kohta :) Tegelt on selle sõna tähendus "TAHAN TÄHELEPANU ja KOHE!". Erinevaid nõudlikkuse varjundeid on väga palju, enamik neist veidi vastikud, kuna viitavad puudujääkidele vanemlikus hoolitsuses.
- kaka! Kehtib nii õiges tähenduses (kaka on või tuleb) kui ka rõõmsa märkusena "näed, sa vahetad mu mähkut ja mulle väga meeldib". Sest, jah, mähkuvahetus koos kaasneva siputusega tõesti meeldib.
- mämm! ja mämm-mämm!
- uua!
- plõks / klõps. Pliidi nuppude kohta
- kõmp! Kõikide lampide kohta, kroonlühtrist kükloobini.
- oo-vää!!! Ma ei tea, kas ta teab, et see on ta nimi. Aga aeg-ajalt hõikab ta nii :)
- sokk 
- aitäh!

Aru saab laps muidugi palju rohkemast. 

Kodus!

Vana sissekanne, septembri alguses kirjutatud:
Oleme tagasi Kadriorus.

Lapsed naudivad lagedat vaba pinda ja müravad. Ove on mängudes vägagi sees, mõnikord küll ainult objektina.

Vene naabritädi käis ja tegi juttu. Ta oli pika suve jooksul juba muretsenud, et et kas ka meie, viimased ja ainsad remondi-eelsed elanikud, oleme siit majast kadunud. Talle teeb selgelt rõõmu, et vähemalt üks pere suutis omanikevahetuse üle elada. Mulle teeb omakorda rõõmu, et kellelegi meie käekäik korda läheb.

Õue vaadates võtab silme eest kirjuks. Lapsi on terve pilv. Koolieelikud on ratastel väga võimsad!!! Täiesti kohatu oli hirm, et õuest saab autode kodu ja lastel pole seal asja. Kohe alustuseks on kahel naabrilapsel sünnipäevad, ühel käis Iida ja teisel nii I kui A.

Täna tegime meie "suurtega" ringi Kadriorus. 5 km. Alo jalgrattal ja Iida tõukekal ja mina sörkides kõrval. Alol tuleb kaherattalisel sõit täitsa hästi välja, ainult start vajab veidi abistamist. Väike, madal ratas on õppimiseks hea variant: kukkuda peaaegu ei saa, sest enne läheb lihtsalt jalg maha. Ning kitsastel, kaldus tänavatel on kaherattaline lõpmata parem riist kui abikatega ratas. Abikad lükkavad jalgratta iga takistuse / kaldus teelõigu / augu peale ümber. Kahene läheb aga igalt poolt mõnuga läbi. Iidaga olin ma samadel tänavatel täiega hädas, Alo saab ise hakkama. Ja Alo selgelt naudib kiirust - erinevalt sama vanast Iidast.

Mitte et I nõrk oleks. 5 km tõukekal on tõsine sõit. Ma tean!, sest ma olen tulnud tõukerattal Alo lasteaiast koju - 400 meetrit ehk - võtab võhmale!!!

Karpide karp

Karbist tuli karp, millest tuli karp, millest tuli karp, millest tuli karp. Selle vidina imelisusest sain aru, kui tehtud "screenshotte" vaatasin. Mina, keset ööd, elutoas, hüppamas...

Ümberütlus

Alo: "Issi, kus sul see väikeste asjade koop on?"

Home Alone, esimene osa

Kui Iida isaga koolmajja jõudis, polnud tunnid veel alanud. Ega alanud veel niipea. Sest loll lapsevanem vaatas tundide algust valesti. Nii päevikust kui e-koolist...

A üldiselt läks hästi. Alo on aias. I on koolis. Mõlemal on kaasas kohased riided (no ma arvan vähemalt), vahetusjalatsid, Iidal suur hulk koolikraami. Eile jõudsime parki mängima, rattaga sõitma, vaatasime filmi (Jääaeg) ja valmis Iida elu esimene kirjand. Ovel on kõht täis, tagumik puhas, puhas mähe jalas. Kati aga on - Batumis.

Sööb ise!

Ove sööb edukalt kahvliga.

Üleeile andis Kati talle taldrikutäie õunalõike. Mitte laua taga, vaid lihtsalt pani taldriku toolile, et ise võtku. Kui mina kohale jõudsin, oli Ove kusagil hankinud KAHVLI. (Pole aimugi, kust!) Ja sõi õunu kahvliga. Täiesti korrektselt, et õunatükk kahvli otsa ja siis suhu, ja suurte tükkide puhul hammustas tükke.

Eile sõi ta minu nähes, samuti kahvliga, ära kausitäie makarone. Hakklihaga, neidsamu, mida ma tikri blogis avalikult maha teen. Peaaegu puhtalt, ei maas ega toolil ega põlletaskus polnud pea midagi.

Küps ja andekas laps, eks!

2. klassi alguse matemaatika

Esimene päris koolipäev on algamas.
Aga millal?

1) lapse päevik kirjutab: kool algab 9.00 ja on 7 tundi
2) e-koolis on tunniplaan: kool algab 8.00 ja 6 tundi
4) helistan klassiõele, too teab: kool algab 9.00 ja 5 tundi
3) teine klassiõde teab ka: kool algab 9.00 ja 3 tundi

Küsimus:
Mis kellaks peaks lapse kooli viima ja mis kell talle järele minema?