Unejutt: Kuldsulgedega hani
Pakkisin laste raamatukastid lahti ja laotasin riiulile.
Ühtlasi taastasin õhtuse unejutu kombe.
Esimene lugu - "Kuldsulgedega hani", Iida Printsesside raamatust - pani mu igatahes mõtlema.
Kuidas on võimalik, et selline kräpp leiab tee raamatukaante vahele?
Või üldse populaarne on?
Vanad muinasjutud imevad enamjaolt ikka sajaga.
Hiljem:
Lugesin netist veel kolme versiooni samast loost. Kõik olid sama jamad. :( Ja see tundus kogu raamatu kõige normaalsem jutt olema!!!
posted by Kaur @ esmaspäev, september 12, 2011
Iida, 6. august 2003
4 Comments:
Tegelikult ei ole asi vanades muinasjuttudes - originaalis on need täitsa mõnusad alates mingist vanusest. Minu meelest on asi selles, et tänapäeval on välja antud tohutu hulk totralt kirevaid raamatuid kuhu on sisse topitud lühendatud/mugandatud/valesti tõlgitud jne versioonid muinasjuttudest, vat need on tõesti paras soust ning kriitikat eriti ei kannata.
Ma mõtlesin selle peale. Ei, vähemalt see konkreetne lugu on nii jura, et asi ei saa olla tõlkes, ega kohandamises, ega üldse milleski. Teiselt poolt saab iga loo hea jutustamisega põnevaks teha.
Ma lugesin netist nüüd selle muinasjutu mitu varianti läbi. Kõik olid väga erinevad. Ja kõik olid sama absurdsed :(
Minu meelest on need vanemad jaburdused siiski talutavamad kui need uue aja jaburdused, kus digi muutub ja multifilmi tegelastest ja muudest kangelastest ei saa aru, kas nad on tulnuka ja looma ristsugutised või robotid või üldse maiteakes. Aga jah, Lindgreni vastu ei saa - kogu kompoti, Vahtramäe Emili ja Vendade Lõvisüdamete ja madlikese ja üleüldse kõige. Neid saab lugeda korraga kõikides vanustes lastele ja kõik leiavad sealt oma.
Postita kommentaar
<< Home