Kodus!

Vana sissekanne, septembri alguses kirjutatud:
Oleme tagasi Kadriorus.

Lapsed naudivad lagedat vaba pinda ja müravad. Ove on mängudes vägagi sees, mõnikord küll ainult objektina.

Vene naabritädi käis ja tegi juttu. Ta oli pika suve jooksul juba muretsenud, et et kas ka meie, viimased ja ainsad remondi-eelsed elanikud, oleme siit majast kadunud. Talle teeb selgelt rõõmu, et vähemalt üks pere suutis omanikevahetuse üle elada. Mulle teeb omakorda rõõmu, et kellelegi meie käekäik korda läheb.

Õue vaadates võtab silme eest kirjuks. Lapsi on terve pilv. Koolieelikud on ratastel väga võimsad!!! Täiesti kohatu oli hirm, et õuest saab autode kodu ja lastel pole seal asja. Kohe alustuseks on kahel naabrilapsel sünnipäevad, ühel käis Iida ja teisel nii I kui A.

Täna tegime meie "suurtega" ringi Kadriorus. 5 km. Alo jalgrattal ja Iida tõukekal ja mina sörkides kõrval. Alol tuleb kaherattalisel sõit täitsa hästi välja, ainult start vajab veidi abistamist. Väike, madal ratas on õppimiseks hea variant: kukkuda peaaegu ei saa, sest enne läheb lihtsalt jalg maha. Ning kitsastel, kaldus tänavatel on kaherattaline lõpmata parem riist kui abikatega ratas. Abikad lükkavad jalgratta iga takistuse / kaldus teelõigu / augu peale ümber. Kahene läheb aga igalt poolt mõnuga läbi. Iidaga olin ma samadel tänavatel täiega hädas, Alo saab ise hakkama. Ja Alo selgelt naudib kiirust - erinevalt sama vanast Iidast.

Mitte et I nõrk oleks. 5 km tõukekal on tõsine sõit. Ma tean!, sest ma olen tulnud tõukerattal Alo lasteaiast koju - 400 meetrit ehk - võtab võhmale!!!