Üksi kooli ja koju

Eile, 21. september oli esimene päev, mil Iida läks päris üksi kooli ja tuli päris üksi koju.

Sellele eelnes 20. september, mil laps pidi kooli juures tund aega lisaks ootama. Tunniplaani osas on meil ränk andmeliiasus: 1 plaan on e-koolis, 2 Iida päevikus ja 3 saatis õpetaja emailiga. Mõnikord need klapivad, aga mitte alati - ja me seekord vaatasime valest kohast. Igatahes oli tund üksi ootamist piisav, et lapsel "ähh aitab sellest jamast, tulen edaspidi ise" krõks ära käiks.

Iida koolitee on muidu lihtne, Raua või Tina tänavat pidi edasi-tagasi. Aga see ületab kaks ristmikku. Esimene, viie tee rist meie maja juures, on isegi mulle vastik - lähene kust tahad, ikka on "pime" nurk. Teine, Raua / Kreutzwaldi, on fooriga. AGA just sellel ristil sai surma minu hea kursavend Peeter. Mis teeb mu selle koha suhtes...noh... hellaks. Iida on liikluse osas "tüdrukulikult" ettevaatlik, aga ikkagi, eks.

Tegelikult liigub Iida ise ringi juba ammu, aga piiratumas ulatuses. Näiteks olen ma Alot lasteaeda viies Iida sealt kooli saatnud, juba eelmisel sügisel vist. Ta käib naabertänavatel külas, kooliga kusagil, jne. Aga üldiselt on ta ikkagi üsnagi vatitupsu-laps, klassiõed sõidavad ammu bussidega piki linna.