Pildi sisse

Vaatasime Iidaga minu maal tehtud pilte ja korraga ütles laps: Iida tahab pildi sisse minna!

See oli pilt mererannast, lained uhtusid üle suure kivi. Iida näitas näpuga sinna ja tänna ja seletas täpsemalt, et ta tahab "niimoodi" pildi sisse.

Barcelona

Mina olen nädalakese Barcelonas ja Iida peab ainult Kati seltskonnaga leppima. No Kaidi ja Kenneth ja Mart ka aitavad, nii et ehk saavad hakkama :)

Barcelonas on muideks hea, lisaks koigele muule on see linn paksult lapsi täis, suuri ja väikesi, nii et siia voiks ka Iidaga koos puhkama tulla. Laste rohkus voi puudumine ytleb minu arust linna kohta väga palju. Kui linnas on lapsi, tähendab see, et linn on inimsobralik; lastega pered ei pea siit ära kolima, nende jaoks on siin tegevust ja voimalusi, laste ja lastevanemate peale on moeldud. Mänguväljakuid on siin toesti igal sammul! Yhtlasi tähendab see, et lapsi ei hoita vanemate range pilgu all seitsme taba ja luku taga, vaid neil lastakse oma elu elada ja iseendaga hakkama saavaks täiskasvanuks kasvada - yhiskond ei ole läänelikust paranoiast ja koikide voimalike ohtude suurekspuhumisest veel nii haaratud. Ntx USA suurlinnades lapsi ei näe, on vaid päris tited, alates lasteaia-east on koik hoolikalt pedofiilide ja autoliikluse eest kodudesse ära peidetud. Ka Pariis oli peaaegu lapsevaba - aastastest beebidest järgmine vanuseklass linnapildis olid tudengid. Vahepeale mahtusid vähesed tumedat verd tänavapoisid, aga Eesti tavalist kesklinna koolilaste summa lihtsalt ei olnud ja koik.

Barcelonas on toimiv yhistransport, rattateed, IGAL!!! RISTMIKUL on lapsevankri ja jalgratta jaoks kaldteed, ning tanavat voetakse kui kodu laiendust, mitte kui teed yhest suletud punktist teise. Sympaatne linn ja meeldivad inimesed, ning Iidaga tuleme me siia kunagi koos igal juhul :)

Kõdisõda!

Iida avastas eile, et mind annab vastu kõdistada. Nii et magamamineku ajal-asemel käis meil ülilõbus, huilgamise ja kilkamisega kõdisõda. Emme oli õnneks teises toas Giuseppega juttu ajades nii süvenend, et pannud tähele, muidu oleks me vist mõlemad vitsa saanud :) Külalistest on ikka rõõmu ja kasu.

Näis, mis edasi saab. Igatahes teab laps nüüd, et tuduriiete paneku vastikut protseduuri annab ühe lihtsa nipiga palju pikemaks ja lõbusamaks teha.

Pepe

Pühapäeval saabus külaline - Pepe. Ehk siis Giuseppe Provenzano, itaalia-ameerika arhitekt-filmimeister New Yorgist.

Iidale tõi ta raamatu ja karumõmmi. Iida pani mõmmi nimeks VENNA ja võttis ta kohe esimesel öösel oma voodisse kaissu. Ka onu olemasolekuga leppis ta täiesti. Hommikul kinnitasid nad Kennethiga üksteise võidu, et "see on päris onu" ja "ei karda onu". Jätsin ta hommikul möllavate laste sekka tööd tegema - Giuseppe ütles, et võõrkeelne laste loba on nagu muusika ja ei sega.

Tatitõbi möllab

Käisin nädalavahetusel Roheliste rattamatkal. Kohe esimene kõne koju tõi teadmise, et nii Iida nohust kui Kati kurguvalust on saanud tõsisemad tõved. Ja ka mul endal oli teise päeva hommikuks hääl üsnagi ära. Salakaval kevad!!!

Esmaspäevaks on mõlemad naised enam-vähem terved, minu hääl tagasi ja ka rattamatkal saadud päikesepunetus hakkab taanduma.

Minilasteaed

Saime endale ühe lapse juurde!!! Küll ainult päevaseks ajaks, a ikkagi. Nüüd on meil kodus iga päev kolm last: Iida, Kenneth ja Mart. Saavad omavahel hästi (talutavalt) läbi ja Kaidi ei lase neil ülekäte minna.

Koorikontserdil

Iidale meeldib laulmine. Kui telekast keegi laulab, siis jääb üksisilmi vahtima.

Nüüd käis üks meie prantsuse/rootsi tuttav oma kooriga Tallinnas laulmas. Meie Iidaga käisime kuulamas - Mustpeade majas. Iida oli muidu hiirvaikselt, ainult pärast esimest laulu ütles kuuldavalt "tahan et tädid veel laulavad". No ja plaksutas ka.

Koorile meeldis laps muidugi väga :) Ehkki tegelt oli seal veel üks Iidast palju väiksem tita ka.

Kevad :)

Kaks päeva maal. On kevad, soe ja nohu.

Pikad maipühad

Katil oli kaks päeva esmaabikoolitust kusagil Karupeputaguse metsas ja mina olin Iidaga enam-vähem kahekesi. Laupäeva käisime emmet metsas vaatamas - Kati kuulas loenguid verejooksu peatamisest ja põrnarebendeist, Iida ukerdas ümberringi ja mängis teiste lastega. Kahjuks ei jäänud me temaga telki magama, oleks olnud huvitav proovida.

Pühapäeval käisime Iidaga ujumas ja külas, kaks aastat vanem jõmm kantseldas teda ringi nagu oma last. Kiikuma! Hüppama! Põõsasse! Lõkkesse! Iida lõpetas sellega, et istus liivakasti ja nohises seal üksi mängida. A tegutses enne kah, istus elus esimest korda ise ratta seljas, ja "ronis" puu otsa, ja jooksis niisama. Õhtul kodus muutus nii lõbusaks, et täitsa tore kohe :)

Esmaspäeval korraldasime kodus suurpuhastuse ja aknapesu, pärast seda jätsime Iida minu ema majandada ja käisime rattaga sõitmas.