Kõik lapsed jalgratastel

Iida. Sai uue ratta. Bottechia. Suured 28" jooksud, peened rehvid, amordita, jäik. Veereb imehästi. Iida on sellel sõites olulistelt kiirem kui varem, sõit on kergem ja laps ei väsi. Ja mis tähtis - rattal on spidomeeter!

Alo. Sai uue ratta (suve algul), miski Poola bränd. Sile rehv, üsna kerge raam, käiguvahetus. Ja mis tähtis - rattal on spidomeeter! Poiss sõidab ägedalt; ta on Iidast väiksem, aga poisilikult jõuline.

Ove. On nüüd kaks korda ratta-sõitu harjutanud. Alo vanal abikate-TA rattal. Varem ta ei tahtnud, ja suve alguses ei olnud selgelt vaimselt valmis. Nüüd - sõidab! Liikuma peab teda veel aitama, aga edasi läheb ise. Vingerdab ja on ebakindel, aga tasakaalu hoiab ja ei kuku ja vastu puud ka ei sõida.

Aloga käisime eelmisel nädalal ratta-orienteerumas. Männiku teisipäevakul. Ratta-O (MTBO) mõneti kergem kui jalgsi, sest kompassi pole üldiselt vaja. Alo sai asjast hästi aru, luges kaarti ja valis rada ja sõitis M14 raja kenasti läbi. Tulemused - ning 4 km on linnulennuline pikkus, tegelikult oli piisavalt pikk ja raske rada.

Ove nutuhood

Ovet tabavad äkilised nutuhood. Tulevad eikusagilt, lähevad ise ära. Naljakas on aga see, kui hoolikalt laps need ise ära kirjeldab.

"Issi, kui sa seda ütled, siis ma võin hakata nutma või mul hakkab kurb!"
(veel hetk ja laps nutabki)
"Issi ajas mind nutma!"
"Issi, kas sa siis tahad, et sinu lapsel oleks meel kurb!"

Eile plahvatas laps sellepeale, kui ma viisakalt küsisin, mida noormees õhtusöögiks soovib. Täna, kui pakkusin, et tõstan ta jalgratta ise tuppa. Kuidas õhtusöök või ratta-abi nutma ajab - ei saanudki ma aru.

Sõrves

Õlitasime kodus põrandaid ja põgenesime puhta õhu puhkusele Sõrves.
Kolm päeva maal.
Internetti - pole.
Televiisorit - pole.
Ipadi - pole.
Teisi inimesi - vähe.
Idüll!

Lapsed mängisid kolm päeva omavahel. Tegid lõket, kihutasid õuel ringi, kiusasid kassi. Kõige lõbusam oli kõik lõkkega seotu - okste korjamine, õunte küpsetamine, tule alustamine ja segamine. Põõsas on veel alles mõned tikrid, naabermaja mustsõstrad olid puha söömata. metsas on mustikaid-sinikaid, kärmemad õunad on juba magusad. Ilmad augustikuiselt leebed - päev pole soe, aga õhtu pole veel ka külm.


(Youtube mängitab mulle kogemata just nüüd lokilammaste suvehitti:
Siin ei ole, pangaautomaati,
on vaid naati, palju naati.
Pole noori, pole ühtki poodi.
Miski pole, linna moodi....)

Vembu-tembu maal

Korra või kaks aastas võiks seal ikka käia. On kallis, aga see-eest saab terve päeva seal veeta. Ja lapsed tõesti naudivad seda.

Seekord - kõik kolm + Iida sõps. Ronisid, jooksid, lasid liugu, sõitsid eri sorti autudega.
Ove sai elektri-autoga imehästi hakkama ja sõitis sellega tundide kaupa. Roolis väga osavalt, kinni jäädes sikutas ise masina lahti, avariisid teistega vältis. Nagu päris autojuht.
Alo turnis seiklus-rajal ja läbis ülesandeid, millega mina ise kindlalt hätta oleks jäänud.
Plikad aga jooksid omasoodu, veetes pool aega autodroomil.
Kõige lõpuks mängisime batuudi-kulli, see on lõbus ja võttis kõik hingetuks.

Mu suhtumine igasugu lõbu-parkidesse on lahtine. Kadrioru mänguväljaku tasulised tegevused on mu arust täiesti arulagedad. Aga selline park, kus on fix fee ja siis saad päev otsa nautida - tundub mulle üsna okei.

Õe- ja venna-arm

Iida:
"Ma ei saa aru, kuidas ma võisin väiksena nii tobu olla, et kulutasin omaenda aega Alole õppematerjalide tegemise peale."
(Kahjuks läks täpne sõnastus meelest, see oli palju enesesarkastilisem kui see.)

Kass 0.5

Kass saab homme kuus kuud vanaks.

Elab hästi. Terve, aktiivne. Armas. Meeldib kõigile, isegi Katile. Pahandusi ei tee, puhtust hoiab. Lapsed enam ei karda teda, ei sulge öösiti kassihirmus uksi ja ei lase diivanilt jalga, kui kass sinna puhkama tuleb.

Hetkel oleme kõik maal, kass kah. Tunneb end seal mõnusalt, mürab õuel ja on nagu üks tore maa-kass ikka.