6:45.
Kodust väljumiseni on aega terve tund.
Lülin sisse teleri,
ajan preili väga malbelt üles,tassin ta süles suure toa diivanile (s.t. teleka ette),
ulatan talle prillid,
toon hommikusöögi,
kooliriided,
leian kapinurgast paar kommi.
Pakun, et viin autoga kooli ka - sajab ja pime ja üldse.
Lisaks võtaks me peale ka ümbernurga-sõbranna, kel Iidaga sama koolitee ja tunniplaan.
Ootamatult ärkab ka Alo, ja tuleb multikale ja kommile. Aitan ta riidesse ja võtan kaasa. Tema jaoks on aeg ülivarajane, kell 8 ei toimu lasteaias mitte midagi, aga mis sest.
Leian veel kolm kommi, jätan ühe Ovele ja jagan viimased I & A vahel laiali.
Selle hommikuse lux-lux-pluss teenuspaketi peale võtab meie printsess vinguda nagu rikkis torupill.
Põhjus - miks aitasin ma Alol riietuda, aga tal mitte!
Ja et nii pole üldse aus.
Pmst on aeg välja minna, aga plika istub toanurgas maas ja teatab, et tema "ei oska jopet selga panna". Ja välja tulla seega ei saa.
Kõik laheneb...
Antud juhul minupoolse vastu-jonniga.
I saab kooli ja sõbranna ka ja Alo aeda.
Aga miskipärast on kurgus hapuvõitu tunne.
Ma nüüd ei teagi, mida teha homme hommiku.
Aidata printsessile jope selga?
Või, vastupidi, visata ämber vett äratuseks kaela ja öelda, et vaadaku ise, kuidas kooli saab?