Küünekäärid

Just voodisse jõudnud Ove tõuseb nutuga: varba küün (sic) valutab!
Ja palub, et ma selle ära lõikaksin.

 Mis ikka, imelik palve kaheaastaselt, aga lõikame siis.
Aga kus on käärid?
Õmblus-asjade sahtlis teiste kääride juures ei ole,
Kati sahtlis ei ole..

Ove saab mu kimbatusest aru ja seletab:
Käärid on esikus, emme kõrge kapi otsas!
Ja veab mu hõlmapidi raamaturiiuli juurde.
Kus, meenub ka mulle, ongi Ove küünekäärid.

Küünest on tõest kisa väljas.
Ove ulatab mulle oma varba, lõikan selle siledaks ja laps saab taas uinuda.