Origami

Iidale kingiti kunagi origami raamat. Kunstihuviline küll, aga origami ei köitnud, raamat jäi sinnapaika.

Nüüd avastas selle Alo. Legode ehitamine on ta õpetanud instruktsioone järgima. Ajab kenasti raamatust järge, voldib ja keerab ja saab kõik ise tehtud. Pildi on "kukerpallitaja". Lihtne, aga nupukas! Teisel pildil on "masu karp", lihtne ja klassikaline origami vorm, mu enda volditud.

Kass vs legod

Kass ajas legode kasti ümber, lõi paar korda sabaga sinna-tänna ja siis maandus selle segaduse keskele magama.

19.11

Hingede purk

Ove tegi lasteaias hingedepäevaks küünla.
Selline:

Kannab vilja

Alo, 7a, õpib ja üldse ei nutagi ja mina kiidan möödaminnes:
"Alo, näe, sul läheb kirjutamine iga nädal aina kiiremini."

Ove, 4a, kommenteerib teisest toast:
"Ta õpib õppima!"

Kunst, sport ja lõimumine: Kumu estleetika

Ma pole kujutavast kunstist mitte iialgi mitte vähimal määral aru saanud; minu poolest võiks maal ja skulptuur lihtsalt olemata olla, mu elus ei muutuks seeläbi midagi.

Aga nagu teada, elavad lapsevanemad oma puudujäägid laste peal välja. Nii on nii Iida kui Alo käinud kunstikoolis - Sally omas siis. Kogemus sellest oli väga-väga meeldiv, kahel põhjusel. Esiteks on inimesed ja keskkond seal täiega mõnusad. Teiseks näitab Sally, et kunsti on igasugust ja igal pool ja et seda võib teha ükskõik kuidas. Nad panid lapsed kesklinna arhitektuurist kunsti otsima, mere ääres laevu joonistama, tehnikaid segama ja leiutama. Sümpaatne, sümpaatne!!!!

Aga Sally jäi mõlemal lapsel katki. Kahjuks. (Ja Ovel seisab ta alles ees.)

Seepärast rõõmustasin väga, kui Iida sai osalema segasevõitu kunstiprojektis "KUMU estleetika". Uskusin, et küllap kunsti tema looduslikus keskkonnas kogemine mingitpidi hea on.

Siis unustasin teema mõneks ajaks ja kuulsin sellest eelkõige "täna ma kunsti tundi minema ei pea, sest meil oli eelmisel nädalal estleetika" võtmes. Meie kidakeelne plika nimelt ei räägi eriti sellest, mida ta koolis või üldse kodust väljas teeb.

Täna oli aga ülevaate-üritus, kus projekti näideldi ja näidati.

Mulle meeldis!!!
Lapsed olid olnud koos vene koolidega. NYCist pärit juhendaja käe all. Seega oli neil segamini eesti, vene ja inglise keel. Sinna sekka siis liikumine ja kunst. Oli mängitud kunstilisi mänge, tehtud mängulist kunsti, joostud läbi KUMU ja KUMU ümber. Lapsed olid selgelt olnud elevil ja rahul. Film näitas seda kõike. Goproga filmitu andis kõigile eksteemi maigu juurde. Kokkuvõttes - tore projekt! Ja tore ülevaatus, lapsed olid elevil ja rahul ka iseennast filmis nähes.

Küsisin Iida klassiõdedelt, kuidas neile kunst õppeainena meeldib.
"Kuna seda annab Kaja, siis meeldib väga".
Mis nii viga!

Projekti kirjeldus: http://www.kumu.ee/et/mida-kumus-teha/kumu-estleetika
Projekti blogi. http://kumuestleetika.blogspot.com/

Kadrioru kunstikahur

Ove, 4a6k, joonistab nagu pöörane. Tundide ja päevade kaupa. All on _osad_ tema kahe õhtu tööd. Korduvad ja ilmetumad on jäetud välja. Ja need ei olnud pikad õhtud, vaid tunnike või paar!!!

Keerukamatel töödel on kõigil mingi mõte taga - laps võib pildi kohta pika jutu rääkida.

Labürindid on muide mõeldud meile "lahendamiseks". Selleks ka sisenev ja väljuv nooleke, et oleks, kust alustada ja kuhu jõuda.

Ja stiil muutub kogu aeg. Need on eelmise nädala pildid. Sel nädalal tehakse juba hoopis teistsuguseid. Ainult maht on sama. Kodu täitub meie pesamuna taiestega, mida mina kui heldind lapsevanem ära visata ei raatsi.  

Alo isadepäeva QR-mäng

21. kool kutsus isad-vanaisad kooli. Hulgast valikutest sattusime me tegema QR-koodide mängu. Ja kuna soovitati "sõbraga", siis lõime kampa klassivend J & ta lapsevanemaga.

Tiim töötas hästi. J loeb perfektselt ja kiiresti; mõlemad poisid orienteerusid koolis väga hästi; lisaks teadis J vastuseid mingitele imelistele küsimustele. "Kes võitis Pekingi OMl jooksus kolm kulda?". Möh? Aga seitsmene teadis peast! Alo toimetas telefoniga ja skaneeris koode, J lapsevanem googeldas, mina pidasin logi ja kontrollisin orienteerumist.

Äge on vaadata noorte meeste ägedust!!! Alati ei tule see kasuks - loetakse ülesandest esimene lause ja pannakse punuma, kuigi väike mõttepaus aitaks kiiremini sihile. Kuid silmad säravad, jalad jooksevad, loetakse ja mõeldakse üksteise võidu, hasart pritsib laias kaares. Poole peal teatas Alo, et see on kõikide aegade kõige ägedam mäng üldse. Olin nõus - qr-skaneerimine ja koodide otsimine oli poistele täpselt jõukohane, google skillid jäid issidele, nii et kõigile midagi.

Enne kontserti tekkis pisike paus. Olime aula rõdul ja mul avanes võimalus piiluda moodsate 1. klassi poiste maailma. Kogu tegevus käib ümber nutitelefonide, aga on sellegipoolest väga poistepärane, lärmakas ja veidi jõle. Võisteldakse selles, kes leiab endale jubedama äpi. Hetkel oli lemmik miski heli-äpp, millega siis üksteise võidu jubedaid mörinaid või vingumisi salvestati ja sõpradele lasti. Järgmisena püüdsid jõmpsikad telefoni kalkulaatorit lolliks ajada - edukalt - too jõudis olekusse "tõrge". Ma ise sain feimi 0/0 = 00 tehtega. H4x0rid! (Peangi kodus Alole leetspeaki selgeks õpetama.) Kogu tegevus käib kisamise, nügimise ja tähelepanu eest kaklemise saatel. "Kuula mind!!!!!!" topitakse mörisev telefon sõbrale otse kõrva. Üksteise koolikotiga klobimist ma veel ei täheldanud, aga küllap tuleb.

Isadepäev kui nähtus mulle eriti ei meeldi, aga sellega kaasnev aktiivsus aedade-koolide poolt küll. Eelmisel aastal korraldas aed O-mängu, sel aastal tuleb ka. Reedel käisin ise lastega aias mängimas, lugesin neile "Hundu" ette ja tegin paberlennukeid ("Harrier", lendab tavalise noolega võrreldes imeliselt), oli tore. Ja mõtlemapanev - mul võtab tund aega lasteaias viibimist naha märjaks ja kõrvad vett jooksma, kuidas suudavad õpetajad selles vastu pidada pool ööpäeva?

Sünnipäevalaps, 11a3k

Iida sünnipäev Kuulsaalis

Iida päris-sünna möödus teatavasti Tjäkta kurul.
Tort, küünlad ja laul.
Aga sõbrannasid oli vaid kaks, seega tuli teha järelsünna.
Eile, Kuulsaalis.

Kutsutud oli kümmekond pliksi ja üks kutt, meie tassisime kohale ka Alo. Läks hästi, mängiti ja torditati ja paar sõna sai isegi juttu ajada.

Mart

Plikad (I&I) võtsid põhjalikult. Tegid maskid, valisid riided, harjutasid hoolega mardilaulu, joonistasid hulga piltmõistatusi ja olid pmst valmis kahekesi jooksma minema.

Kui ma ütlesin, et Mart on perevärk ja mida rohkem, seda uhkem ja kõik ei peagi laulma ja seega tuleb Alo ka kaasa (ja mina taustajõuna eemal), tekkis sõda. Mitte minu kui tugevama, vaid Alo kui pisema vastu. Küll lubati ta kommidest ilma jätta, küll üksi tänavale jätta.

Läksime aga ikkagi kõik - ka Ove. Kes oli kõige mardim mardisant üldse. Lasteaias teht täis-mask ees, must ürp ja suur sall üll, jooksurattal kõige ees tormamas. Inimesed tänaval itsitasid üsna avalikult teda nähes ja no asja eest.

Tegime lähi-Kadriorule ringi peale. Järgmiseks korraks tuleb veel varem valmistuda ja sõprade korterite numbreid koguda. Paar inimest jäi teenimatult vahele. Ja mõni oli teenimatult kodust ära.

Film: "Kastitrollid"

Iida käis kaks korda vaatamas - kõigepealt üksi, sest sõps jäi tulemata, ja siis sõpsiga.
Mina käisin Aloga.

Üsna hea film on. Veidi sünge, mitu väikest last tuli kinost välja tassida, ju ei kannatand välja. Alole paras, sai kõigest aru.

Elektroonikud me kodus

Alo taasleidis mu kapist kevadest jäänud elektroonika-komponendid. Võttis välja (mind end polnud kodus) ja asus ehitama. Selgub, et lapsele on kõik meelde jäänud! LED-ide polaarsuse määramine, ülepinge vältimine, lülitite ja nuppude kasutamine - kõike teab!

Nii tegi täiesti üksi suht keeruka "lossi", mil on kaks režiimi, normaalne (põlevad rohelised-sinised tuled) ja "häire" (põleb punane, kostab signaal).
Hiljem ehitas Ove palvel tollele ka ühe plaadi.

 Alo ehitab Ovele tolle juhendamise järgi tulukestega plaadikest

 Alo selgitab Ovele surunupu tööd

Noorsandid valmis seadeldistega

Montaažiplaat, punt juhtmeid, 9V patarei, paar lülitit ja paarkümmend ledi ja haridusväärtus missugune!