Ronimas :)

Kolmapäeviti käime Katiga Lasnamäe spordihallis ronimas. Seal on korralik 12m sein, reljeefi ja rohkete nukkidega - algajatele sobib imehästi.

Võtsime täna Iida kaasa, et las jookseb ringi ja ehk proovib seina ka. Arvasin küll, et tal saab poole tunniga villand ja tahab tagasi koju, aga ei, pidas kaks tundi vastu. Jooksis Katiga paar ringi, minuga kaldteid mööda üles-alla, hüppas mattidel ja mängis kaugushüppajate "liivakastis". Proovis seina kah - alguses niisama, siis vöö ja julgestusega. Aga ronimisest tal suurt välja ei tulnud. Võiks ju, lapsed ronivad üldiselt hästi ja kõik nukid on neile piisavalt suured, a ju siis on nelja-aastane ekstreemspordi jaoks ikkagi liiga väike.

Füüsilist koormust laps igatahes sai - kodus jäi voodis paari sekundiga magama.

Pühapäeval on laste sünna, kus on ka sein, eks seal proovime uuesti, kui Iida tahab muidugi.

Alo tõuseb põlvili

Nagu piltidelt näha: Alo saab end toe najal põlvili aetud. Ja seal tükk aega püsitud. Kui tugi on ebakindel, siis kukub poiss pärast plärtsuga ümber. Diivan on harjutusteks hea valik, sest sellest kannatab kinni hoida ja selle all on pehme madrats. Lisaks on diivani peal Iida mänguloomade kodu.

Meile tähendab see, et nüüd tuleb lisaks põrandale puhtaks teha ka kõik madalad lauakesed ja tugitoolid. Iida joonistused peab kuhugi kõrgemale ladestama, sest paberi vastu on Alo eriti maias!

Näitusel ja uisutamas

Käisime Arne Maasiku fotonäitusel, viiekesi - Alo Iida Kati Maimu mina. Kõigile meeldis. Me oleme Iidaga Maasiku näitusel korra juba käinud ka, Hobusepea galeriis kahe aasta eest. Tänasel näitusel oli veel suuremaid pusade pilte kui eelmisel, üllatavalt palju rahvast ja mitu Iidaga sama vanust last.

Pärast - uisutamas. Harju mäel on uisula, kuhu Revali kohvikust anti "kaks-ühe-hinnaga" pilet. Iida seisis jalgadel ja toe abil liikus veidi edasi ka. Kukkus muidugi palju, aga ei kurvastanud selle üle - tubli! Lõpus tegime kaks veidi kiiremat ringi, et laps uisutamise mõnu kätte saaks ja libiseda oskas.

Alo-uudiseid

Käputab - vähehaaval, aga korralikult. Neljal käpal püsti ja liigub edasi, kõht & pepu maast lahti.

Istub iseenda jala peal, kätele toetades.

Tahaks kõndida, või seina mööda üles ronida. Kõik põnevad asjad - ajalehed, emme-issi mänguasjad - elavad maapinnast tükk maad kõrgemal.

Sööb 3x päevas liha ja juurvilja. Sai nädala eest aru, et söömine pole mitte lihtsalt mäng, vaid nii saab kõhu ka täis.

Ei lase end pildistada. Fotoka nägemisel tormab kaamera suunas ja püüab fotograafil seda käest ära süüa. Saab pildistada vaid kergelt fookusest väljas, tormakalt objektiivi poole roomavat titte.

Valus koobas

Meil on köögis koobas. Selles elab triikraud. Kui triikraud on kodus, on koobas kinni ja sinna ei saa. Kui triikraud (vahel harva) jalutama läheb, on koobas vaba ja saab.

Niisiis leidis Alo täna koopa vabana ja püüdis sinna sisse tungida. Kuid ilmnes ebameeldiv asjaolu - koobas hakkas vastu! Iga kord, kui Alo koopasuule roomas ja pea tõstis, lõi koobas teda kolksti! vastu pealage. Koopas sees oli riiul, noh!

Tõepoolest, seni pole Alol kolmanda mõõtme ehk kõrgusega tegemist olnud. Lapikul roomajal on navigatsioon lihtne: kui ees on vaba pind, siis saab läbi ka. Pole vahet, kas minna laua, tooli või voodi alt - mahub ikka. Käputades ja kõrgemale pürgides omandavad asjade mõõtmed aga äkitselt tähenduse, voodi all pead tõstes käib valus kolks ja koobas virutab riiuliga piki peanuppu.

A pole hullu, küll poiss õpib.

Järgmine päev roomas Alo Iida voodi alla ja ei saanud sealt enam ära. Voodi all oli ruumi küllalt, aga välja roomates jäi voodi madalam äär iga kord ette.

Sportlik õhtusöök pulkadega

Sportlik tähendab siis "spordi asemel".

Tahtsime Iida endaga ronima kaasa võtta. Pakkisime vööd ja spordiriided kaasa, sõitsime Lasnamäele - aga seal olid hoopis mingid võistlused! Spordihall tavakasutajale suletud.

Vaatasime veidi jooksmist ja kargamist (Iida märkas huviga, et kõrgust hüpatakse selg ees), siis tulime tulema. Olime täiesti löödud meeleolus. Õhtutäis seinal kõlkumist on alati meie kesknädala tipphetk, mida siis nüüd tegema peaks?

Lohutuseks läbisime Mandariini ja läksime Katrini-Janno juurde õhtust sööma.

Võtsin kõigile sööjatele pulgad ja tekitasin sellega mõlemas peres pisikese draama. Iida ja Emily proovisid, kummalgi ei tulnud esimese korraga välja, aga edasi proovimise asemel hakkasid mõlemad oma laua otsas nutma. Söödud ei saa, end aidata ega endale näidata ei lase, laps on lihtsalt solvunud ja nutab! "Mul ei tule välja, ääääääääääää!!!" Pakkumised - võtku kõik lapsed endale kahvel, või pulgad kahte kätte - lükati jonniga tagasi. Mida teha?

Viisin Iida kööki, võtsin sülle, lasin tal oma kurvastuse välja nutta, Kati ka lohutas ja tegi pai. Siis sai lapse tagasi laua äärde tuua, veel korra näidata, mispeale ta - täiesti ootamatult - pulkadega osavalt sööma hakkas.

Kaks päeva titepuhkust

Aloga Tõstamaal. Alo sai hästi hakkama. Käis käest kätte, põhiliselt veetis aega grusiinidega, meie käisime vaid aeg-ajalt kontrollimas. Magas öösel samas toas umbes saja puhhika ja ühe koeraga, ei kisanud ega käranud, ei ärganud öösel lärmajate (ikkagi kokkutulek...) ega hommikul vara lahkujate peale. Tubli! Jarmo küll vaatas Alo reisivoodit ja sõimas saksa turistideks, a mis tema ka lastest teab.

Iida sai Nõmmel kaks päeva titepuhkust, st ilma vennata olemist. Oli ka tubli.

Nii et meil oli siis titepuhkus sõpradega ja Iidal titepuhkus titeta.

Kas spa rikub lapsi?

Õhtul käis Iida Mia-Erikaga Kalevis lõbutsemas. Isegi mina sain 800m ujuda, Triinu vist vähem. Aga Kalev on vist tuttavate kutsumiseks liiga kallis koht. (Ma ise saan tasuta, aga seal on auto ka parkimine para kirves!) Tuleb töökaaslastega koos minna.

Oleme viimased korrad Kalevis käinud. Sada mullivanni, veejoad ja pulpulaatorid, krokodilli peal ronimine ja vastuvoolu ujumine. Kui lapsega nüüd tavalisse lastebasseini minna - Nõmmele, Laagrisse... -, siis kas talle seal ka meeldib? Viitsib ta veel palli taga ajada või niisama summida? Ei tea.

Kõige lihtsam on vist tuttavate lapsed kah Kalevisse tassida ja ära rikkuda :)

Arstidel

Alo: 8.4 kilo, 70 cm, tervis igati korras. Kati moosis RS käest veel kaks kuud ujumist välja, põhiliselt väitega, et lapsele meeldib ja ujub jube tublilt.

Iida: auk ülemises hambas, parandada ei lasknud. Oli alguses tubli, ronis tooli ja lasi vaadata. A kui parandamiseks läks, hakkas muudkui küsimusi küsima ja nihverdas muudkui edasi seda päris tegutsemise aega, kuni lõpuks küttis oma hirmud täiesti üles ja ei teinud suudki lahti. Ta kardab seda imemis-masinat, mitte puurimist. Nii et me imeheast hamba-arstist hoolimata ei saanudki täna seda auku korda... Muidu sai ka kiita, et hambad ilusad valged, peseb korralikult.

31. märts: Käisime minu hambaarstil, see ütles, et nii pisikest täpikest pole parandada mõtet. Pisikuid seal ei ole ja niisama puurida pole ju vaja. Tagasi kontrolli sügisel. Iida käitus eeskujulikult, kaks-pool kuud kommikeeldu on vist hästi mõjunud.

Jääsein ja Alar Sikk

Eile (P) käisid Iida-Kati-Mati Nõmmel uud jääseina vaatamas. Iida on korraliku kooli ette saanud ja teab, mis on "kass" ja kes on Sikk. Kui õhtul mind nägi, tuli kohe kuulutama. Et oli jääst sein, ja sai üles ronida, ja esimesena ronis see onu, kes käis maailma kõige kõrgema mäe otsas. Sikult on uus fänn!

Õhtul vaatasime AK-d. Sikk oli pikalt näha, ja ka Iida vilksas kaadrist läbi. Meile Sikk hirmasti meeldib. Ta käis meil klubis Carstenszist rääkimas ja pidas kunagi Kiidjärvel väga laheda Everesti-ettekande. Iida on nüüd ka tema fänn.

Iida Nõmmel:
- tundis ära, et see on koht, kus me suvel ujumas käisime.
- tahtis minna tiigile liugu laskma. Kadriorus saab, miks mitte siin?
- Vahtis huviga seikus-seinal ronijaid
ja oli üldse väga huviline.

Laste nädalavahetus

Alo-Iida-Kati käisid Ilsjanidel. Alo nägi seal toredat karvast mänguasja. Lähenemisel pakkis mänguasi end kokku ja kõndis ära. Edasisel lähenemisel äsas pehmelt käpaga. Kass! (Äsas küünteta - nelja lapsega pere kass, oskab end vaos hoida). Alo pole varem ühtegi looma näinud, vahtis suurte silmadega.

Iida sõbrunes kohalikega, eriti Erlendiga, kel toatäis autosid.

Mina aga käisin kaks päeva Künnapi klubi talvematkal. Muidu ilm nagu oktoobris, külm ja sadas, ainult järved olid paksu jää all.

Homme on Iidal hambaarst. Juhuslikult loeme Emili raamatust praegu seda kohta, kus Emil Liina hammast ära kangutab.

Alo matkad

Alo roomamine ja meie kaljuronimine käivad käsikäes. Tema teeb põrandal üsna samu harjutusi mida meie Katiga Astangu paeseina peal. Proovib eri asendeid, asetab jäsemeid nii ja teisiti, mõnikord kukub kolakaga maha - nagu meiegi.

Nüüdseks on Alo siis nii kaugel, et:
- teab täpselt, kus on kodus põrandal põnevad juhtmed.
- roomab sihikindlalt teise tuppa nende juurde.
- avab-sulgeb alumisi sahtleid.
Sihitust ukerdamisest on saanud teadlik, eesmärgipärane matkamine.

Kaugem eesmärk on ronida vannitoa dushikabiini. Seal on märg, järelikult saab ujuda!

Mis te minuga teete!!!!

Tulevikuplaanid: minna hästi mehele

Iida lubas, et läheb mehele mõnele vanema rühma poisile. Kõige tähtsam oleks, et tulevane mees oleks HEA LAPS!

Ma olin nõus.

Ronimisvõistlustel

Käisime laupäeval vahtimas kaljuronimisvõistlusi - .ee karikavõistluste etapp, raskusronimine Kristiine spordihallis. Iida pidas vastu tubli kolmveerand tundi. Vahtis kännuämblikena turnivaid onusid-tädisid, näpp suus. Proovis bouldering-seinal ise kah, erilise eduta küll. Ja jooksis niisama ringi.

Pärast käisime Astrea ja Trevoriga hiinakas söömas. Ja veel pärast Maimul külas.

(Aga suht nõme tundub see Kristiine sein, vähemalt algaja vaatevinklist... ja spordihall on neil nõme, pime ja külm. Jääme ikka Lasnamäe juurde.)

Kelgutamas!!!

Käisime Iidaga Kadrioru pargis kelgutamas ja tiigi peal liugu laskmas. Talv!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Minu lumi!

Otil - Tiinal

- Liisal - Kaarlil ... nende Põlvamaa kodus külas.

Kolmene Liisa ronis suurt leiva-ahju pidi üles nagu alpinist. Iida vaatas, proovis, palus mind appi, lõpuks tegi järele. Usukumatu! Võtame ta kohe trenni kaasa.

Titerohke aastavahetus Läti piiril

Olime kolm päeva Võrumaal Rohtlätte talus. Aastavahetus nagu päris: lumi, lõke, shampus, saun, tinavalu, näärivana (mina). Perenaine tegi süüa ja peremees jahipüssist pauku. Käisime metsas, Suure Munamäe otsas, ronisime Krabi vaatetorni - isegi Kati, titt linas, läks mööda keerdtreppi ludinal üles. Lumememme ei teinud ja kelgutama-suusatama ei saanud, a küll jõuab.

Lapsed olid kogu aja imetublid, said seltskonnas hästi hakkama ja tundsid aastavahetusest mõnu. Isegi sõidu peal ei hakanud virisema. Iida on nüüd nii suur, et teda saab lihtsalt lobisemisega lõbustada.

Titerohke, sest seltskonnas oli kaks 6-kuust imikut ja 3 alles sündimata last.