Viru rabas

Käisime Viru rabas. Kogu perega, O kõhukotis.

Viru raba on väike, aga hästi rabapärane. Seal on rabajärvi, älveid, soosaari, lagedamat ja võsasemat raba. Raba metsane "serv" - vana ranna luitevall - on kogu aeg näha. Tornist saab aru, et käid nagu kausi sees. Lastega käimiseks ideaalne koht. Puutumatut loodust sealt küll ei leia, maantee müra on kogu aeg kosta ja matkajaid on palju.

Alustuseks ei leidnud me raba üles. Läksime sisse raba põhjaservast ja sattusime libarajale, mis ühel hetkel võssa ära kadus. Aga enne saime pehmel märjal pinnal kõndida, üle kraavide hüpata, kanarbikuvõsas madistada. Lapsed kartsid sisse vajuda ja muudkui uurisid, et "kui sügav siin on" ja "kas see kraav on üle pea".
Nii et tegelikult oli seal "vales kohas" raba nagu raba, ainult matkarada polnud.

Laudteel läks ladusamalt. Saime jõhvikaid (paar), rabajärvi (palju), piknikku. Tornis võtsid lapsed mängu üles - kõik kolm! - ja ronisid mööda palke, nagu oleks mänguväljakul. Kõik olid matkamises väga tublid, ka Ove, kes on kenasti nõus pikalt kõhukotis reisima.

Käisime rabast risti läbi, laudteed pidi kuni Tln-Narva maanteeni välja, umbes 4 km.
Ka välja tulles sattusime parkla asemel kuhugi mujale.
Kati on nüüd lastega kaks korda Viru rabas käinud ja seejuures kolm korda ära eksinud :)

Veerand kooliaastat läbi

Kooli esimene veerand sai läbi kuidagi... nagu muuseas.
Tunnistus - selline igav, ehkki mata hindes on kõvasti avanssi sees.

Veerandi lõpuks tegi I ise küpsisetorti.
Järgmisel õhtul tuli külla sõbranna R, kes oli samuti küpsisetorti teinud :)

Kinos ja teatris

Kati kirjutab:
Kevadel: 
Otsustasin viia Iida vaatama täiskasvanute dok-filmi grafitikunstnikust Banksyst. Lubasin, et kui hakkab igav, siis võime suvalisel hetkel saalist minema marssida. Iida vaatas lõpuni, kinnitades mulle, et väga huvitav on, ja millalgi hõiskas vaimustunult üle saali: "Emme, äkki saab minust kah tänavakunstnik!"

Pärast seda julgen teda vaatama viia peaaegu ükskõik mida.

Nüüd sügisel: 
Istume nukuteatris. Laval veerevad ratastega pinkidel jaapani nukunäitlejad ja teevad nukkudega pantomiimi. Saateansambel (2 keelpilli ja 1 - 2 inisevat meeshäält) jutustab tegevust ümber. Tegevus areneb tempoga 1 lause 5 minutis. Külalisteater on 160 a vana ja üks etendustest pärineb aastast 1772. Iidal on selja taga pikk päev, ta on magama jäämas, kuid kinnitab mulle, et väga huvitav on. Näitlejad sulavad oma nukkudega ühte ja teevad imet. Meie ees areneks nagu põneva animefilmi tempokas lugu. Vaat see on minimalism -- ühe lausega väljendada terve elu suurused küsimused.

Jaapani nukukunst, Kuruma Ningyo

I & K vaatasid / kuulasid Nukuteatris vana Jaapani nukuteatrit.
Kuruma Ningyo, kirjeldused inglise keeles ja eesti keeles.
Kaks ja pool tundi keerukat idamaist kunsti.

Magustoidu feil

Õppisin ära panna cotta tegemise. (Retseptidega võrreldes tuleb panna vähem želatiini ja vähem suhkrut.) Et noh, lihtne ja maitsev. Minu arust vähemalt. Lapsed aga põlgasid selle jäleduse täiesti ära. Ehkki kombineerisin seda kenasti meie värske õuna-astelpaju moosiga, et oleks magusale vastukaaluks natuke haput ka. Mõni sonkis moepärast, aga pmst panin ma nende kõikide portsud nahka. Samamoodi loobus I eile pannkookidest. Olid imehead porgandi-keefiiri pannikad, väiksed ja mõnusad. I ei söönd!! Ärahellitatud jõmpsikad, tõepoolest...

Pääsküla rabas

Täpselt aasta tagasi käisime lastega Pääsküla rabas.
Täna siis jälle.
Tartlaste asemel oli täna toosama Triinu, kelle juurde aasta eest Kasahhi jutte kuulama läksime.

Ove reisis osalt süles, osalt paterdas vapralt ise. Tõsi, laudrajal püsimisega oli raskusi. Korduvalt viis äkiline samm ta sookailude ja karusambla vahele puhkama. Õnneks oli jälle kuiv, ja tänu samblale ka pehme, nii ei saanud ta kordagi häda.

Plikad (I + ME) jooksid, huilgasid ja kärasid üle raba. Lisaks õpperajale käisime nendega Männiku metsas - vaatamas Vene sõjaväe ehitisi - neid veidraid kandilisi kolakaid, mis onõlva peal reas. (Mis need on?) Plikad ronisid puude otsa ja jooksid nõlvadest üles-alla ja solberdasid allikates.

Ja jälle jäi sama tunne "ei no tore ju, aga tegelt tahaks päris rappa".

 

Nukuteater: Prügihunt ja Superjänes

K + I + A.
"Meeldis", ütles I.
"Meeldis", ütles A, kes olla pool etendust nihelenud ja tooli alla roomanud.
"Odav haltuura", ütles K.

Pärast said lapsed vanalinna jalutama ja mänguväljakule ja kohvikusse ja kõik olid kokkuvõttes rahul.

Liiga puhas laps

Ove sai ligi puhastusvahendi pudelile.
Pudel oli laua peal (ja mitte laua äärel, vaid eemal) ja kork peal ja toolid toa teises servas ja mina arvasin, et seega piisavalt "ära". Ei olnud. Tool lauale, kork maha, mämm.
K läks seepeale kiirappi - kus leiti, et alla pole neelanud ja vahend ise pole ka eriti kuri ja midagi tegema ei pea.
Vedas, seekord. 
Aga ikkagi!

Mina kratsisin rasvakriidi jälgi põrandalt maha... jäle töö... ja uduaeglane... ja nõuab keemia kasutamist. Laps tahtis mind imiteerida ja kallas puhastajat maha. Mitte kurku. Aga natuke sattus ikka suhu ka.

Asjade Ove eest ära panek ongi aina keerukam. Ja no objektiivselt ei saa, ei jõua tal igal hetkel silma peal hoida. Paremad lapsevanemad muidugi ütleks, et peaks. Tuleb kodus uus ring teha ja ohutuse pilguga ringi vaadata...

Tahan olla suur

Ove, tahab õe ja venna ja issi kombel köitel ronida.

Ratastel!

Alo "juhib" Iidat Politseipargi purskkaevu poole.

Politseipargis

Meil on õuel hirmsuur priva liivakast, aga me ei viibi seal eriti. Jagame laste õue-aega pigem kahe pargi vahel: Kadrioru ja Politsei.

Nüüd käisin kahel hommikul järjest Politsei pargis. Ove kärus, Alo jalgrattal, Iida tõukekal.

Liiklusohutus. Lapsed ratastel on palju kiiremad kui mina kärukesega. Iidaga poleks muret, aga Alo on siiski neli ja no ei pruugi enne ristmikku peatumine alati meenuda. Nii on mul ohutuse tagamisega pidevalt... mm... jooksmist. Ma ei saa lasta ka lastel enda _taga_ sõita: tont teab, mida nad siis teevad või kuhu koperdama jäävad. Tahan neid kõiki korraga näha!!!

Konkurents. Alo ei kannata, et Iida on kõikjal esimene. Nii hakkavad nad võidu kihutama, seda aga ei taha ma lubada - ohutuse mõttes jällegi - tormates lendavad reeglid peast. Täna leppisime kenasti kodus kokku, et minnes on Iida ees ja tulles Alo. Töötas, kõik oli palju rahulikum kui eile.

Politsei pargi diagonaalideta ristkülik on kõige lollim jäärapäise pargikujunduse näide Tallinnas. Ja selline on ta olnud minu lapsepõlvest saadik. Aga mängimiseks on jällegi väga hea. Sest lapsed saavad seal:

Ronida toredal köitest tornil. Iida sai täna esimest korda tippu. Alo ronib ka, aga õnneks mitte eriti kõrgel.

Rattaga sõita. Ma lasen neil vabalt piki parki ringi lasta. Õnneks on alustaimestik hõre ja ma näen peaaegu kogu aeg, kus nad on.

Mänguväljakul mürada. I&A kiiguvad titekatel vedrukiikedel väga ägedalt ja arendavad mingeid omi mänge. O tutvub liumäe, trepi ja muude atraktsioonidega.

Lisaks on hulk purskkaevi, kastanid, koerad ja koeraväljak, skatepark...

Kui on liiga palav

Hakati kütma.

Ove käib toast tuppa,
katsub kuumi radikaid õrnalt näpuga
ja püüab peale puhuda:
puh! puh!