Kinos ja teatris

Kati kirjutab:
Kevadel: 
Otsustasin viia Iida vaatama täiskasvanute dok-filmi grafitikunstnikust Banksyst. Lubasin, et kui hakkab igav, siis võime suvalisel hetkel saalist minema marssida. Iida vaatas lõpuni, kinnitades mulle, et väga huvitav on, ja millalgi hõiskas vaimustunult üle saali: "Emme, äkki saab minust kah tänavakunstnik!"

Pärast seda julgen teda vaatama viia peaaegu ükskõik mida.

Nüüd sügisel: 
Istume nukuteatris. Laval veerevad ratastega pinkidel jaapani nukunäitlejad ja teevad nukkudega pantomiimi. Saateansambel (2 keelpilli ja 1 - 2 inisevat meeshäält) jutustab tegevust ümber. Tegevus areneb tempoga 1 lause 5 minutis. Külalisteater on 160 a vana ja üks etendustest pärineb aastast 1772. Iidal on selja taga pikk päev, ta on magama jäämas, kuid kinnitab mulle, et väga huvitav on. Näitlejad sulavad oma nukkudega ühte ja teevad imet. Meie ees areneks nagu põneva animefilmi tempokas lugu. Vaat see on minimalism -- ühe lausega väljendada terve elu suurused küsimused.