Politseipargis

Meil on õuel hirmsuur priva liivakast, aga me ei viibi seal eriti. Jagame laste õue-aega pigem kahe pargi vahel: Kadrioru ja Politsei.

Nüüd käisin kahel hommikul järjest Politsei pargis. Ove kärus, Alo jalgrattal, Iida tõukekal.

Liiklusohutus. Lapsed ratastel on palju kiiremad kui mina kärukesega. Iidaga poleks muret, aga Alo on siiski neli ja no ei pruugi enne ristmikku peatumine alati meenuda. Nii on mul ohutuse tagamisega pidevalt... mm... jooksmist. Ma ei saa lasta ka lastel enda _taga_ sõita: tont teab, mida nad siis teevad või kuhu koperdama jäävad. Tahan neid kõiki korraga näha!!!

Konkurents. Alo ei kannata, et Iida on kõikjal esimene. Nii hakkavad nad võidu kihutama, seda aga ei taha ma lubada - ohutuse mõttes jällegi - tormates lendavad reeglid peast. Täna leppisime kenasti kodus kokku, et minnes on Iida ees ja tulles Alo. Töötas, kõik oli palju rahulikum kui eile.

Politsei pargi diagonaalideta ristkülik on kõige lollim jäärapäise pargikujunduse näide Tallinnas. Ja selline on ta olnud minu lapsepõlvest saadik. Aga mängimiseks on jällegi väga hea. Sest lapsed saavad seal:

Ronida toredal köitest tornil. Iida sai täna esimest korda tippu. Alo ronib ka, aga õnneks mitte eriti kõrgel.

Rattaga sõita. Ma lasen neil vabalt piki parki ringi lasta. Õnneks on alustaimestik hõre ja ma näen peaaegu kogu aeg, kus nad on.

Mänguväljakul mürada. I&A kiiguvad titekatel vedrukiikedel väga ägedalt ja arendavad mingeid omi mänge. O tutvub liumäe, trepi ja muude atraktsioonidega.

Lisaks on hulk purskkaevi, kastanid, koerad ja koeraväljak, skatepark...