Iida

Iida mürtsakas lõpupidu

Üheksa last Iida lasteaiast lähevad kooli. Nende auks oli aias neljapäeval pidu. Käisime: vanavanemad (3), Alo, mina.

Esimene küsimus kõigilt, kes teemaga kursis, on: PALJU MAKSIS? Vastus: suurt midagi. Aiast sai rahvariided - mitmetuhandeste kleitide ja kingade tellimine jäi seega ära. Sümpaatne, eks? Kingiks said õpetajad laste ja enda piltidega paberi, 50 krooni tükk... Söökide jne kulud on jagamata, aga mis need õunad ja küpsisetort ikka maksavad.

Lapsed esitasid EESKAVA. See avaldas tõsiselt muljet, vähemalt mulle. Au ja kiitus muusika-õpsile, kes on lapsed täiega laulma ja tantsima pannud! "Suur üheksa" esinesid kambaga ja ükshaaval, ülejäänud rühm lõi ka sekka. Rahvalik stiil: kaerajaan ja "vennad on mul suured mehed" ja "mullu mina karjas käisin" ja veel mustmiljon laulu. Mul on tunne, et nad on tõesti KÕIK lastelaulud ära õppinud.

Siis pidas proua juhataja lühikese ja väga armsa KÕNE ja kõik lapsed said KINGITUSI ja õpetajad ka ja mõned pered said ka AUKIRJA, ma täpselt ei tea mille eest, aga kodus puhveti peal ta meil nüüd on. Siis käis väike LILLELAAT. Edasi jagunes rahvas kolmeks. Vanavanemad LAHKUSID häbelikult, vanemad asusid sööma ja MURELIKULT LOBISEMA, ja lapsed jäid täiega MÜRAMA. Sellist mürtsu ei ole lasteaias sel aastal ilmselt tehtud! A eks see oli eriline päev kah, ja lapsed on tublid olnud ja õhtutäie mängimist väga ära teeninud.

Kati oli lapsega esimest õhtut kodus, pärast pidu tulid R emmega veel beebit vaatama. Kogunesime meie voodi peale ja kõik tegid titele pai. Väga armas hetk oli...

Kui veab, oleme järgmisel aastal lasteaias tagasi - Aloga.

Kolmepäevane

Laps muutub kiiresti. 1. päeval sinine, 2. punane, 3. kollane ja nüüd üsna inimvärvi. Krimpsud ja kortsud on kadunud. Hääl ja nägu on ilmekad - ainult me saa eriti aru, mida ta nendega meile öelda tahab.

Käis esimest korda vannis. Ajas seal silmad suurelt pärani ja uudistas meid - mis märg värk see selline on?

Iida ja Alo pommitavad meid küsimuste ja soovidega. Eriti Alo. Miks tita ei räägi, miks ta ei kõnni, miks ta jonnib, miks tal pole nime. Iida on ka uudishimulik, aga põhiliselt teeb ta oma super-armsat-malbet häälekest. See tita, ta on NIIII ARMAS!!!, ütleb meie Iida. Tita, sa oled armas! Mmmmmmmmmmmm!!!! Me ei teagi, kas Iida püüab ainult meie südameid võita või arvab ta päriselt ka, et on armas.

Iida on muidugi mõistusega ja saab aru, et titest kasvab laps - ta on ühe sellise sirgumist juba näinud. Tihedast narrimisest hoolimata on tal Alo üle hea meel ja nad mängivad palju koos. Nii et Iida saab aru, et sellest vääksuvast kribalast tuleb varsti päris lapse moodi laps välja. Alo võtab vennaraasu lihtsalt kui põnevat vidinat, mille vanemad tema lõbustamiseks kohale tõid.

Kahepäevane

Mind ajab pidevalt segadusse järg- ja tavaliste arvude erinevus. Et lapsel käib juba KOLMAS elupäev, aga ta ise on alles KAHEpäevane. Väike ajapidamine mulle iseendale siis:
Kolmapäeva varahommikul - sündis
Kolmapäeval - oli päev otsa null-päevane
Neljapäeval - sai ühepäevaseks, tuli õhtul koju
Reedel (täna) - sai kahepäevaseks

Eile näidati titte vennale, õele ja naabrilapsele.

Tänaseks on ta eluga "õues" üsna kohanenud:
Sööb (hästi).
Magab (hästi).
Vaatab (ringi).
Vehib (hirmus agaralt).
Kisab (väga harva).
Kägiseb (väga armsalt).

Keelekõverdusi

Iida sõbrannale:
Tead, tita on nagu NUKK!

Natukese aja pärast, Alo mulle:
Tita teeb PIIP!

Ja kui ma täpselt aru ei saa, et mis piip, siis Alo selgitab:
Tita on NUPP!
Ma vajutan titat!
Tita teeb siis piip!

---

Alo nägi titte esimesena ja võttis teatavaks, et see on TEMA vend. Ja vaidleb nüüd ägedalt Iidaga, kes ütleb, et see on tema vend ka. (A on leppinud, et issi ja emme saavad olla korraga nii tema kui I omad. Aga no see vend siin, see toodi ikka konkreetselt talle, eksju???)

Viimane hetk haiglas

Olen ITK wifis. Kohe saame koju! Titel on ülevaatused tehtud ja paberid korras. Ta on küll alles päevane, aga pole põhjust kauemaks siia jääda.

Keskhaigla on endiselt väga nunnu. Inimesed on armsad, aga professionaalsed. Üks ämmaemand nägi väsinud mind ja tormas mulle kohvi keetma. Kõik rumalad küsimused vastatakse endiselt rõõmsalt ära. Ei, teie laps ei ole ebaloomulikult punane, sinine, unine ega kärnas - nad ongi kõik sellised. Ka nähtused X, Y, Z on normaalsed.

Uuendustena on siin siis Wifi ja kapi peal Senso menüü. Alo sünnist - kolm aastat tagasi - ma seda ei mäleta. Perepalati hind on endine. Kingiks anti päevane Europarki pilet - haiglale paarkümmend krooni kulu, aga jätab tõelise hoolimise mulje.

Laps ise on üsna lepliku moega. Uus maailm on tema jaoks ilmselt liiga kuiv, kare, valge ja külm, aga küll ta harjub. Vehib armsalt oma käpakestega ja kägiseb, kui miskit mureks. Ja muutub nii kiirelt, nii kiirelt: tite nägu ja üldine olemine on päevaga täiesti teiseks läinud. Nüüd on ta nagu, noh, vastsündinu :)

Kolmas laps

Käisin hilja õhtul Harku metsas jooksmas, pärast seda veel tööl saunas, kui Kati helistas. Vaja minna! Tõin Tiiu Nõmmelt meile, viisin Kati haiglasse ja siis läks äkki väga kiireks. Tunni aja pärast oli laps käes.

Poiss, nagu ette teada.
Nime veel ei ole.
Sündis 26. mail 2010 kell 04:06.

Nii poisi kui Kati tervisega on kõik kenasti korras.

Nii et nüüd on meil siis kolm last!

Iida balletietendus

Me kodu on täis lilli ja küpsiseid. Iida aasta balleti-trenni lõppes etenduse ja välkpeoga.

Sügisest saadik oleme teda iga T ja N tarinud väiksesse majja Hobujaama tänaval. Enamasti läks Iida trenni rõõmuga ja tuli ära heas tujus. Ainus ehmatus tuli kevadel, kui hakati esinemiseks tantsu õppima ja neil alguses suurt välja ei tulnud. Siis lubas õpetaja nad panna titetantsu tantsima ja lutid ka suhu anda. See ähvardus jäi kõigile meelde kui hirmsaim võimalik. Aga tants sai selgeks küll.

Pühap oli siis etendus. Salmes. Ametlikult "Eesti Tantsuagentuuri Kaie Kõrbi Balletistuudio kevadkontsert". (Tegelt ei tea ma ega vist nad isegi, kes ses tantsumaailmas kellega käib; proua Kõrb ise otsustas oma musta pesu maailmale näha tuua just etenduse lõpus; inetu, ausõna.) Lapsi on stuudios hiidpalju ja Iida rühma etendus oli killuke suurest eeskavast.

Aga tantsisid kenasti! Eelkooliealiste tupsude tants on võluv, ikka läheb kellelgi midagi segamini või jääb laps miskit vahtima või istub maha, kui peaks parajasti jalga keerutama. Aga Iida grupp tegi üsna puhtalt, read olid sirged ja kõik olid enam-vähem muusikas ja nukulikult jäigad, nagu pidigi. Nii et tublid!

Kati võttis meie ülesandeks pikk päev Iidale võimalikult pidulikuks teha. Pikk - hommikul proov, lõunal proov ja siis kaks esinemist. Käisime "kõik" vaatamas, Alo ja vanavanemad ka. Õhtul pärast etendust tulime meile ja saime küpsist ja jäätist ja kommi ja mahla ja kingitusi ja kõigil oli Iida üle hea meel ja tüdruk ise oli nii uhke iseenda üle.

SuhteKolmnurk

Alo: (norib mult midagi)
Emme: (vastab midagi)
Alo: EI, emme, ma ei küsinud SINU käest, ma küsisin ISSI käest!
Emme: Kallis Alo, miks sa minuga küll nii ebaviisakalt suhtled?
Alo: Aga emme, ma ju ei suhtlegi SINUGA!

Alo

Meie nublukene vaatab natukene kahtlevalt,
kas Elisabet ikka on ilus tüdruk, nagu issi ütles.

Rattaga kesklinna

Sõitsime Iidaga vanalinna kunstiringi - jalgrattaga.
Selgus, et see on täiesti võimalik. Iida on nii sõnakuulelik, et teeb liikluses täpselt seda mis kästud. Mul peavad silmad olema ees ja taga, aga eks nad siis on. Sõidame loomulikult kõnniteel ja kõnnime üle ristmike.

Enne tegime pika Kadrioru-tiiru. Iida pidi äärepealt oravale otsa sõitma (10 cm jäi vahet). Orav sai Iida käest valurahaks pähklit ja tegi mitu ringi ümber lapse, olles umbes meetri kaugusel.

Suvi meie õues

Lühiversioon:
Iida ja Alo said naabrilastega sõbraks, veedavad pikki õhtuid nendega õues hullates ja iseseisvuvad kiires tempos.

Pikk jutt:
Juba sügisel siia kolides nägime, et õues käib elu. Lapsed mängivad ja lapsevanemad tsillivad kõrval kohvi/veini/siidrit juues. Tundus tore. Lapsed on ägedad ja julged ja kõva häälega ja neil on oma tugev "kamp".

Aga kohe hakkas päris sügis ja lapsevanemad kadusid ära. Lapsed jäid, kuid I&A nendega seltsima eriti ei jõudnud. Meie enda talv ja eriti kevadtalv läksid suuresti Iida kooli saamise tähe alla. Vabadel päevadel võttis Kati ta laua taha ja tegi ülesandeid, luges ja arvutas. Mina majandasin Aloga - parem kui kodust eemal, sest ta kippus koolitunde segama. Nii said lapsed üsna vähe koos olla. Kuna poriks sulav lumi ei meelitanud õue, olid ülejäänud tegevused üsna tubased.

Nüüd sai Iida päriskooli sisse ja eelkool sai läbi ja aega tuli palju juurde. Ilm läks ilusaks, seltsielu kolis õue tagasi - ja meie lapsed koos sellega.

Lapsi on siin ohtralt:
- üle-ukse-naabril on viiene tüdruk ja kolmene poiss.
- alt-naabril on Iidaga sama vana laps.
- ülalt-naabril on kaks väiksemat.
- ülemisel üle-õue-naabril on kuuene tüdruk, neljane poiss ja tita.
- alumisel üle-õue-naabril on vist kaheaastane.
- risti-üle-õue naabril on kolmene (ja kaks palju vanemat).

Aga mitte kõik lapsed ei käi väljas ega viibi kohal. Põhikamp on kaks tüdrukut (5&6) ja kaks poissi (3&4). Nemad on sisuliselt õue peremehed. Lapsed tunduvad oma ea kohta hirmus julged ja arenenud. Ronivad, sõidavad rattaga - ka kolmene paneb kaherattalisega vabalt ringi -, kisavad ja mängivad kambamänge. Õues on nad üksi, vanemad on lahtise akna kaugusel. Ka kolmene tüdruk on õue püsiasukas, aga tema on selgelt ujedam kui esimesed neli ja käib õues vaid vanema assisteerimisel.

I&A sulasid sellesse kampa väga nobedalt sisse. Ma arvasin, et uusi tulijaid tõrjutakse vähemalt alguses, aga ei miskit taolist. Nüüd piilub Iida akna peal, et näha, kas sõbrannad on juba õues, et saaks aga mängima.

Suvalisi noppeid sellest lastekarjast ja mängudest:

* Käiakse paljajalu, seda nii murul, liivas kui kruusal. Mina, ausalt, autotee killustikule palja varbaga minna ei tahaks! Seda imelikum on vaadata, kuidas üliarg Iida teiste eeskujul sandaletid murru viskas ja paljajalu killustikul kulli mängib.

* Tüdrukud kiiguvad kiigel mitmekesi koos.

* Poisid (3&4) ronivad ronimisvõrel üles välja (2m) ja turnivad siis seal. Uhh! Iida ega Alo ei julge.

* Täna oli NOP-i gurmeelaat. Iida sai sealt näomaalingu (tiiger) ja tuli sellega õue eputama. Neli last vaatasid talle õuelt otsa - no muidugi, maalituna.

* Kuuene naabrilaps on Iidast nädal või kaks noorem. Käinud samas balletitrennis, samas kunstiringis, samas eelkoolis. Nüüd saavad neist klassiõed.

* Kambas lähevad lapsed hirmus ülbeks. Miski luureka käigus peideti tüdruk(3) trepiauku ära. Mispeale Iida tegi nurga tagant lapsevanematele: "nää-nänn-nänn-nää-nää, te ei tea kus teie laps on..."

* Üleeile läksid lapsed tänavale. Mõte oli hiilida ühest väravast sisse ja teisest välja.
Nagu hiljem selgus, loeti kõikidele samal õhtul kodus sõnad peale, et nii ei tohi.
Eile pidi sama korduma. Tüdrukud läksid maja taha (õigemini ette), et sealt üle võre ronida - aga Iida hakkas neid keelama. Et ei tohi. Temal ainsana oli nii palju mõistust peas, et tänavale mineku keeldu tõsiselt võtta!
Nüüd me arutame, kuidas õueväravad lapsekindlalt kinni saaks.

* Õues on purskkaev, mis lapsevanemate soovil sel aastal vist ikka purskama ei hakka. Muidu ei saaks me lapsi nende nohudest mitte iialgi terveks.

* Iida õppis ära välisuste koodi.

* Lisaks oma lastele käib meil külalisi. Viimased kolm päeva on olnd erinevate Rebeccade ja nende vendade päralt. Õu on suur, lapsi mahub siia palju.

* Uneaeg on väga hiliseks nihkunud. Samas mäletan ma oma tite-east, KUI oluline oli sõpradega suvel kasvõi mõned korrad kaua väljas olla...

On näha, et juba nädalake õue-elu on nii Iida kui Alo palju iseseisvamaks muutnud. Meile teeb see muidugi muret kah. Mängud on väga hoogsad. Naabrilaste pealt on näha, et kriimudest pole pääsu. Aga põhiline oht on muidugi tänav. Kati arvab, et kambavaim muudab lapsed enesekindlamaks ja nad hakkavad ka meile rohkem vastu vaidlema. Ilmselt jah. Samas on iga asi, mis lastele meeldib, ühtlasi ka hoovake nende mõjutamiseks.

Verstapost

Alo käis täna sõimes ilma padjata.

O

Alo käis silma-arstil (lihtsalt kontrollis; kõik on OK).
Arst - väga kena daam - muretses, et kas nii väike laps üldse oskab tabelist asju näidata, ja küsis kõigepealt kõik üle.

Maja pilt-piktogramm. Mis see on? Alo: Maja!
Süda. Alo: Süda!
Ruut. Alo: Ruut!
Ring. Alo: Täht!

Hetk hämmeldust, siis meie - malbelt, aga veenvalt: See ei ole ju täht, Alo, see on...???
Nördinud laps teatas:
See on küll täht, O täht! Alo täht!

Elu veereb nagu hernes

Nädal tagasi väisasid Tallinna linna Tiina-Liisa-Kaarel. Iida ütleb Liisa kohta "Ahju-Liisa", õnneks küll vaid seljataga; see nimi on nende Põlvamaa talu ahju järgi. Käisid meil, ja siis oli Iida terve päeva neil. Tüdrukud saavad läbi nagu sukk ja saabas.

Eelmisel laupäeval käis Iida esinemas. Lagedil, Põnnistuudio kevadkontserdil. Lasteaia vanemad plikad laulsid seal külalisena "Kassi tangot". Võrreldes põnnistuudio tittedega üürgasid nad muidugi julgelt ja kõvasti nagu Spice Girls. No jäid muusikast natuke rütmis maha ja vahtisid publiku asemel häbelikult maha, a mis sest. Mürada said nii enne kui pärast ka kõvasti.

Kaunite ilmadega lapsed isegi meie enda õue peale mängima jõudnud. Õue "päriselanikud" on naabrite lapsed, kes on seal enam-vähem kogu aeg. Meie millegipärast mitte - igal pool mujal käime, aga omaenda mänguväljakule kuidagi nagu ei jõua.

Laupäeval oli muuseumi-öö. Meie käisime Miia-Milla-Mandas. See muuseum on meil kiviga visata, aga ta on alati kinni. "Öö" andis siis võimaluse ta seest ära näha. Muuseum oli, ausalt öeldes, igav. Ma saandki aru, kellele ja mida seal vaadata on. Kihisev lastemeri Kadriorus pargis oli aga ääretult lahe.

Täna - Sõrves.

Külaelu

Meie Kadrioru kinnisvara-arendus on meile ehitanud eksklusiivse kindlusõue - kõrge tara, lukus värava ja privaatse mänguväljakuga. Aga kuna kõigil elanikel on väikesed lapsed, siis on see kokkuvõttes vist hea. Igatahes kogunes eile kogu seltskond õue suve saabumist tähistama. Kes tõi pannkoogid, kes vahuveini, meie poolt omatehtud moos ja mesi. Lapsi oli terve õu täis.

Õrnrohelised kevadised toonid, mahe õhtune valgus, suvine soojus ja ei mingit lund.

"Nagu Bullerby lapsed", märkis Kati.

Rattaga Kadrioru pargis

Iida on rattasõidu võlule pihta saanud. Vedas mind eile pikalt pargis ringi. Eesmärk polnd kuhugi jõuda - laps lihtsalt keerutas mööda alumise pargi radu ja rajakesi. Oli silmnähtavalt sillas sellest, et liigub kiiresti, ei hooli konarlikust teest ega küngastest, valib ISE teed.

Kiiver, mille ostsime koos rattaga kolm aastat tagasi, läheb ikka veel vabalt pähe.

Rattaga lasteaeda

Viisin Alo täna rattaga sõime. Jube pusimine oli. Tahaks topelt-uste leiutajale kirve selga lüüa; vedruga uksest on rattaga niigi vilets läbi saada, aga kombinatsioon vedruga topelt-uks + jalgratas + väikelaps on tõeline peavalu. Kokku läks Alo rattaga sõidutamisele nii palju aega, et kiirem oleks ta autoga sõime viia, koju tagasi tulla ja siis rahus rattaga tööle veereda.

(Järele mõeldes. Ainus keeruline hetk ongi see lasteaia uks. Ja see on keeruline, kuna lasteaed on elava liiklusega tänava ääres ja kuna Alo kipub seal üleannetu olema. Eile õhtul tegi ta ise mõlemad välisuksed lahti ja tikkus tänavale, minul olid käed-jalad ratast ja uksi täis.. Ehk, peavalu. Aga küll me ära harjume.)

Iida käib ka rattaga aias - no vähemalt mõnikord. On väga uhke oma kahe-ratta sõidu oskuse üle.

Nõgeseleivad ja kapsas

Kui issi ebatavaliselt vara lasteaeda jõudis, siis teised lapsed mängisid, aga Alo istus R-ga koos laua taga. Nende ees oli kauss värske kapsa lehtedega. Mida lapsed kordamööda noppisid ja ära sõid.
1) tõenäoliselt oli tegu mänguga "kohvik"
2) naiste seltskond mõjub meestele halvasti
3) ja seda eriti õrnas, mõjutatavas eas.

Nõgeseleibadega ähvardas mind aga ühe kolleegi abikaasa, kelle blogi ma ettevaatamatult kommenteerima juhtusin.

Mäsu aeg

Mul oli tark plaan hakata rattaga tööl käima. Selleks tuleb ka Alo rattaga lasteada viia. Tõin maalt talle laste-rattatooli ja puha.

Aga sellel kevadel ma niikaugele ei jõua. Sest meie ümber käib MÄSU erinevatest üritustest ja toimetamistest ja mina küll ei oska jalgratast sinna sisse sobitada.

Kõige rohkem mäsu on muidugi ümber Iida. Eelkool lõpeb. Lasteaed lõpeb. Ballett lõpeb - peaproovi ja kahe etendusega. Kuna meil ikkagi õnnestus ta kooli panna (me olime küll lootuse üsna kaotanud, aga sellest pikemalt eraldi jutt), siis tuleb mitutsugu pabereid ajada. Miks peab perearst koolile kinnitama, et "jah, laps teab oma nime küll."?

Osa asju tuleb paratamatult üle aia visata. Homme on VHK kontsert - sinna me ei jõua, sest Iida peab umbes samal ajal ise esinema - Lagedil. Ma ei tohiks viriseda; au ja kiitus laulu-õpetajale, kes viitsib lastega tegeleda ja nad esinema panna; uje Iida saab sellest vaid kasu.

Eile oli emadepäeva aktus. Lapsed olla kaunilt laulnud. Noh, ehk. Iida on tükk aega mingit eriti koledat "vanaema valssi" üüranud, võib-olla on ilusamaid laule kah.

Lasteaia lõpupidu tuleb. Seda on kodus kuulda. Alo tuututab "millal tuled, suled". Õnneks on "pruutneitsi või haldjaprintsessi stiil?" küsimus teemast maas.

Tehnoülevaatusel

Suurem osa tänasest päevast läheb laste meditsiinilise kontrolli peale.

Iida läheb kooli, selleks on vaja perearstilt tervisetõendit. Ma pidasin seda "tempel paberile" sorti nõudeks, aga tegelikult vaatasid arst ja pereõde lapse põhjalikult üle. Vaimne areng - sisuliselt koolitesti kerge vorm: kas tead oma nime, aadressi, sünnipäeva, kas loed, kas tunned numbreid, paar lihtsat ülesannet. Nägin oma silmaga, mismoodi laps ka kerge küsimuse kiirustamisega ära puterdada oskab ("mis aastaaeg on? - 2010"). Vaadati rühti (ei ole päris korras), seismist, kõndimist, kuulmist ja kindlasti veel palju asju, mis mul tähele panemata jäid.

Alo sai oma kahe-aastase vaktsiinisüsti, mis eelmisel suvel tegemata jäi. Supertubli poiss, süsti hetkel piiksatas korra, aga muidu tegi kõik mis kästud ja oli rõõmus laps.

Alo läheb õhtupoole silma-arstile.

Ja minul kästi suppi süüa.

Eelkool läbi

Katrin kirjutab:
Eilne päev algas meil Iidaga kui tibipäev: koos vanalinna juuksurisse. Ja siis Viru väravate juurde lilli valima. Seal oli teisigi eelkooli tupsusid lilli valimas. Ja siis algas eelkooli viimane päev. Lapsukesed paistsid pidulik-õhevil ja veidi häbelikud, kuid kui õpetaja Liis kohale jõudis, nägin lahkudes silmanurgast, et kõik said oma lillede kinkimisega hakkama, ja imestasid tulemuse, üha suurema lillekuhja üle, ja nende meeleolu läks üha pidulikumaks.

Hiljem jutustas (!) Iida mulle, et kõik eelkooli lapsed läksid peegelsaali, laulsid, siis laulsid suuremad neile. Iida oli uhke, et suured 4. kl poisid olid laulnud ka ühte laulu, mille issi v vanaema talle juba selgeks õpetanud oli: "Konn astus usinasti mööda teed..." Hüüumärk on jutustamise taga seepärast, et veel natuke aega tagasi saime oma küsimustele Iida elu ja tegemiste kohta pigem vastuseid: "Ma ei oska rääkida."

Eelkool tegi imet meie lapsega. Sügisel arvasime tõsiselt, et see augustis sündinud uimerdis meil aasta pärast kooliküps ei ole. Maailma asjade vastu tundis huvi küll, aga valikuliselt. Huvitasid loomad, mäed, vulkaanid, natuke ka arvud, aga üldsegi mitte lugemine ega kirjutamine. Ja siis talvel, 4 kuud hiljem, kuulsin õpetajalt, et Iida on üks visamaid ülesannete lahendajaid klassis. Ja hakkas meilt küsima kuuldud sõnade kirjapilti. Ja kui kontserdist ära tüdineb, küsib: "Emme, kui palju on 60 x 60?" Ja oskab end ise (kiiresti!) riidesse panna, oma asjad kokku panna, õiged asjad kaasa võtta, ei virise balletitrenni minemise üle... Metamorfoos missugune!

Lahkudes hõikas tänaval oma eelkooli sõbrannale Liisale: "Head aega, me ei näe enam iialgi!" Noh, näevad küll, kui tahavad, aadressid vahetatud, oskavad nüüd ju kirjutada.

Ja siis, edasi minnes: "Kahju, et ma Liisi (õp. Liisi) enam kunagi ei näe. Kahju, et sul tema telefoni ei ole, muidu, kui ma hakkan temast puudust tundma, ma saaksin talle ju helistada!" (Ja see tups pole veel kunagi omal initsiatiivil kellelegi helistanud.)

Lasteaed

Tänane EPL esikaane lugu on Iida lasteaiast. Või noh, lugu on üldisem, aga pilt on meilt ja Eve Golovkina on meilt.

Lasteaed on väike, aga tubli. Kaks rühma: 3-4 ja 5-6. Rahapuudusest hoolimata teevad ja toimetavad nad täie hooga. Maja on väike ja õu on eriti väike, aga lapsed leiavad endale mängimist ju ükskõik kus. Ja palju käiakse mujal - Kadrioru pargis, raamatukogus, Kumus. Just tuli e-mail, et rühma vanemad tüdrukud lähevad (jälle) kuhugi esinema.

Juhataja - Eve - on sama aeda juhtinud vist tsaariajast saadik. Igatahes teab ta mu minuvanuste sõprade vanemaid, kes seal aias on käinud. Nii väike lasteaed on majanduslikult ebaefektiivne nähtus ja pideva sulgemis-surve all. Sellise üksuse tüürimine ja elus hoidmine läbi pideva poliitilise udu on raske töö.

Me naiivselt loodame, et Iida lasteaiast saab ka Alo lasteaed. See on meie kodust "ümber nurga" - tuleb tulla hooviväravast välja ja üle TT tühja krundi ja Rasmuse majast mööd ja kohal. Mõnisada meetrit. Alo on seal järjekorras, aga kas ta sinna ka saab - ei tea vist keegi.

See lasteaiandus on nii nukker ja nii vihastav. Meie kullakallid veedavad aias kaheksa tundi päevas - üle poole oma ärkveloleku ajast. Lasteaia töötajad kujundavad nende iseloomu ja annavad teadmisi sama palju kui vanemad. Aga võim mõnitab neid inimesi nii raha kui suhtumisega aastast aastasse...

Väikesed vead

Alo, maal:
Issi, vaata, metssead on siin kõik RIPPUNUD!!!

Iida, laulab miskipärast "Tuulevaiksel ööl":
...
Sulle tahan hüüda juba
veel ja veel ja veel
Tuule suund on Nord,
nüüd on minu kord
teha torni Sinu südames.

Omaette küsimus, et kuidas ta seda laulu teab. Raadiot-telekat me peaaegu ei kuula-vaata, aga laps laulab õigel viisil ja peaaegu õigete sõnadega.

Iidaga purjetamas

Täiesti ootamatult veetus meie tänane õhtu Tallinna lahel. Sailing.ee tegi hooaja-eelse äkkürituse ja viie reisija hulgast kaks olime meie. (Aitäh, Allar!) Meie muidugi ei purjetanud, panime lihtsalt turisti, aga asi seegi.

Purjekas oli nagu päris, ühe masti ja kahe purje ja kahe rooli ja toreda jutuka kapteniga. Tuulekest oli vähe ja hea oli, sest muidu oleks lapsed päris ära külmand. (Lisaks Iidale oli pardal veel üks kolmeaastane.) Meri oli vaikne, pea laineta. Aga purjega liikumiseks oli tuult siiski piisavalt ja paari tunniga sai lahele väike ring peale.

Nägime seda, mida Tallinna lahel ikka. Linn, sadam, Kadrioru-Pirita-Merivälja kaldaäärne, kirikud, majakad, kajakad. Teised purjekad, saared, suured reisilaevad. Lennusadamas sees tegime korra tiiru - seal ma polnudki varem mere poolt käinud. Purjekas ise - kõik operatsioonid alates pardale minekust (tuli ronida üle kahe teise jahi) kuni pautimiseni on ju lapsele uued. Iida oli üsna tasane, aga vaatas kõike vaikse huviga.

Tallinn on merelinn, aga me kasutame selle võimalusi ikka hirmus vähe. Suvel võiks lastega lähemad saared läbi käia ja kajakiga mõnes merelahes lusti sõita.

Võitlus vastasmaja vaimuga

Iida-Alo leidsid naabermaja aknast vaimu.
Alguses kartsid nad teda lihtsalt niisama.
Iida keelas Alol vaimu vaadata ja ütles, et kui ei vaata, siis ei juhtu miskit hirmsat.
Alo siis mängis mõnda aega, kukal pingsalt akna poole.

Siis süüdistas Iida vaimu oma liimipulga korgi varguses.
Ja käskis Alol vaimu ähvardada.
Alo seisis keset tuba ja vibutas oma patja vaimu poole ja karjus täie häälega:
Kuule paha vaim, anna kohe Iida kork tagasi!!!

Kui mina julgesin Alo selja taga itsitama hakata, pöördus poisi viha minu vastu.
Mis, tema võitleb oma õe eest, ja issi itsitab???
Alo viskas mu tigedalt toast välja.
Ja jätkas vaimu pihta karjumist.

(Fotokas on Overallis - koos objektiiviga - nii et vaimu pilti ei saa kahjuks teha. Ehkki ega vaimud vist pildile ei jäägi?)

Liimipulga kork on aga endiselt kadunud. :(

Hull mai

Oli teada, et meie mai teine pool läheb rabelemiseks. Umbes samal ajal olid plaanis: Iida koolisaamine, Iida lasteaia lõpp, Iida balletietendus ja uue tite kättesaamine. Ning oli ette selge, et kolme lapsega on meie asjaajamise-suutlikkus umbes null.

Kõik sujus nii hästi kui üldse võis.

Iida koolikatsed - jäid ära :), kuna ta sai enne sisse. Muidu oleks just 2x.mai olnud mitme kooli "päevad".

Iida lasteaia lõpp - Kati sebis meile kõige ajamahukama töö: lapsed + töötajad + lasteaed pildistada ja trükiseks teha. See on raske, kuna lapsed puuduvad ja ka töötajad pole kunagi korraga aias, lasteaed on pildistamiseks eriti vastik keskkond ja no ega me ei oska pildistada ka. Kujundada ammugi mitte. Õnneks titt venitas tulekuga ja me jõudsime kõik ära teha. Viimane, väljamaalt tulnud laps sai pildistatud meie enda kodus eelmisel päeval enne haiglasse minekut. Kujunduse saime paika meie ainsal haigla-päeval...

Iida ballet - üheksa kuud trenni kulmineerub kolme proovi ja kahe etendusega suurel laval. Logistiliselt keeruline, lisaks EI TOHI enne seda ühestki tunnist puududa. Õnneks aitasid vanaemad siinkohal välja.

Titt - on ka edukalt käes.

Nüüd oleme esimesi päevi laste vastu "vähemuses", aga vähemalt on sehkendamine läbi. Polegi hullu, kui Iida või Alo lasteaeda ei jõua. Titt käitub esialgu viisakalt, laseb magada ja kosub.