Eelkool läbi

Katrin kirjutab:
Eilne päev algas meil Iidaga kui tibipäev: koos vanalinna juuksurisse. Ja siis Viru väravate juurde lilli valima. Seal oli teisigi eelkooli tupsusid lilli valimas. Ja siis algas eelkooli viimane päev. Lapsukesed paistsid pidulik-õhevil ja veidi häbelikud, kuid kui õpetaja Liis kohale jõudis, nägin lahkudes silmanurgast, et kõik said oma lillede kinkimisega hakkama, ja imestasid tulemuse, üha suurema lillekuhja üle, ja nende meeleolu läks üha pidulikumaks.

Hiljem jutustas (!) Iida mulle, et kõik eelkooli lapsed läksid peegelsaali, laulsid, siis laulsid suuremad neile. Iida oli uhke, et suured 4. kl poisid olid laulnud ka ühte laulu, mille issi v vanaema talle juba selgeks õpetanud oli: "Konn astus usinasti mööda teed..." Hüüumärk on jutustamise taga seepärast, et veel natuke aega tagasi saime oma küsimustele Iida elu ja tegemiste kohta pigem vastuseid: "Ma ei oska rääkida."

Eelkool tegi imet meie lapsega. Sügisel arvasime tõsiselt, et see augustis sündinud uimerdis meil aasta pärast kooliküps ei ole. Maailma asjade vastu tundis huvi küll, aga valikuliselt. Huvitasid loomad, mäed, vulkaanid, natuke ka arvud, aga üldsegi mitte lugemine ega kirjutamine. Ja siis talvel, 4 kuud hiljem, kuulsin õpetajalt, et Iida on üks visamaid ülesannete lahendajaid klassis. Ja hakkas meilt küsima kuuldud sõnade kirjapilti. Ja kui kontserdist ära tüdineb, küsib: "Emme, kui palju on 60 x 60?" Ja oskab end ise (kiiresti!) riidesse panna, oma asjad kokku panna, õiged asjad kaasa võtta, ei virise balletitrenni minemise üle... Metamorfoos missugune!

Lahkudes hõikas tänaval oma eelkooli sõbrannale Liisale: "Head aega, me ei näe enam iialgi!" Noh, näevad küll, kui tahavad, aadressid vahetatud, oskavad nüüd ju kirjutada.

Ja siis, edasi minnes: "Kahju, et ma Liisi (õp. Liisi) enam kunagi ei näe. Kahju, et sul tema telefoni ei ole, muidu, kui ma hakkan temast puudust tundma, ma saaksin talle ju helistada!" (Ja see tups pole veel kunagi omal initsiatiivil kellelegi helistanud.)