Suvi meie õues

Lühiversioon:
Iida ja Alo said naabrilastega sõbraks, veedavad pikki õhtuid nendega õues hullates ja iseseisvuvad kiires tempos.

Pikk jutt:
Juba sügisel siia kolides nägime, et õues käib elu. Lapsed mängivad ja lapsevanemad tsillivad kõrval kohvi/veini/siidrit juues. Tundus tore. Lapsed on ägedad ja julged ja kõva häälega ja neil on oma tugev "kamp".

Aga kohe hakkas päris sügis ja lapsevanemad kadusid ära. Lapsed jäid, kuid I&A nendega seltsima eriti ei jõudnud. Meie enda talv ja eriti kevadtalv läksid suuresti Iida kooli saamise tähe alla. Vabadel päevadel võttis Kati ta laua taha ja tegi ülesandeid, luges ja arvutas. Mina majandasin Aloga - parem kui kodust eemal, sest ta kippus koolitunde segama. Nii said lapsed üsna vähe koos olla. Kuna poriks sulav lumi ei meelitanud õue, olid ülejäänud tegevused üsna tubased.

Nüüd sai Iida päriskooli sisse ja eelkool sai läbi ja aega tuli palju juurde. Ilm läks ilusaks, seltsielu kolis õue tagasi - ja meie lapsed koos sellega.

Lapsi on siin ohtralt:
- üle-ukse-naabril on viiene tüdruk ja kolmene poiss.
- alt-naabril on Iidaga sama vana laps.
- ülalt-naabril on kaks väiksemat.
- ülemisel üle-õue-naabril on kuuene tüdruk, neljane poiss ja tita.
- alumisel üle-õue-naabril on vist kaheaastane.
- risti-üle-õue naabril on kolmene (ja kaks palju vanemat).

Aga mitte kõik lapsed ei käi väljas ega viibi kohal. Põhikamp on kaks tüdrukut (5&6) ja kaks poissi (3&4). Nemad on sisuliselt õue peremehed. Lapsed tunduvad oma ea kohta hirmus julged ja arenenud. Ronivad, sõidavad rattaga - ka kolmene paneb kaherattalisega vabalt ringi -, kisavad ja mängivad kambamänge. Õues on nad üksi, vanemad on lahtise akna kaugusel. Ka kolmene tüdruk on õue püsiasukas, aga tema on selgelt ujedam kui esimesed neli ja käib õues vaid vanema assisteerimisel.

I&A sulasid sellesse kampa väga nobedalt sisse. Ma arvasin, et uusi tulijaid tõrjutakse vähemalt alguses, aga ei miskit taolist. Nüüd piilub Iida akna peal, et näha, kas sõbrannad on juba õues, et saaks aga mängima.

Suvalisi noppeid sellest lastekarjast ja mängudest:

* Käiakse paljajalu, seda nii murul, liivas kui kruusal. Mina, ausalt, autotee killustikule palja varbaga minna ei tahaks! Seda imelikum on vaadata, kuidas üliarg Iida teiste eeskujul sandaletid murru viskas ja paljajalu killustikul kulli mängib.

* Tüdrukud kiiguvad kiigel mitmekesi koos.

* Poisid (3&4) ronivad ronimisvõrel üles välja (2m) ja turnivad siis seal. Uhh! Iida ega Alo ei julge.

* Täna oli NOP-i gurmeelaat. Iida sai sealt näomaalingu (tiiger) ja tuli sellega õue eputama. Neli last vaatasid talle õuelt otsa - no muidugi, maalituna.

* Kuuene naabrilaps on Iidast nädal või kaks noorem. Käinud samas balletitrennis, samas kunstiringis, samas eelkoolis. Nüüd saavad neist klassiõed.

* Kambas lähevad lapsed hirmus ülbeks. Miski luureka käigus peideti tüdruk(3) trepiauku ära. Mispeale Iida tegi nurga tagant lapsevanematele: "nää-nänn-nänn-nää-nää, te ei tea kus teie laps on..."

* Üleeile läksid lapsed tänavale. Mõte oli hiilida ühest väravast sisse ja teisest välja.
Nagu hiljem selgus, loeti kõikidele samal õhtul kodus sõnad peale, et nii ei tohi.
Eile pidi sama korduma. Tüdrukud läksid maja taha (õigemini ette), et sealt üle võre ronida - aga Iida hakkas neid keelama. Et ei tohi. Temal ainsana oli nii palju mõistust peas, et tänavale mineku keeldu tõsiselt võtta!
Nüüd me arutame, kuidas õueväravad lapsekindlalt kinni saaks.

* Õues on purskkaev, mis lapsevanemate soovil sel aastal vist ikka purskama ei hakka. Muidu ei saaks me lapsi nende nohudest mitte iialgi terveks.

* Iida õppis ära välisuste koodi.

* Lisaks oma lastele käib meil külalisi. Viimased kolm päeva on olnd erinevate Rebeccade ja nende vendade päralt. Õu on suur, lapsi mahub siia palju.

* Uneaeg on väga hiliseks nihkunud. Samas mäletan ma oma tite-east, KUI oluline oli sõpradega suvel kasvõi mõned korrad kaua väljas olla...

On näha, et juba nädalake õue-elu on nii Iida kui Alo palju iseseisvamaks muutnud. Meile teeb see muidugi muret kah. Mängud on väga hoogsad. Naabrilaste pealt on näha, et kriimudest pole pääsu. Aga põhiline oht on muidugi tänav. Kati arvab, et kambavaim muudab lapsed enesekindlamaks ja nad hakkavad ka meile rohkem vastu vaidlema. Ilmselt jah. Samas on iga asi, mis lastele meeldib, ühtlasi ka hoovake nende mõjutamiseks.