Elu veereb nagu hernes

Nädal tagasi väisasid Tallinna linna Tiina-Liisa-Kaarel. Iida ütleb Liisa kohta "Ahju-Liisa", õnneks küll vaid seljataga; see nimi on nende Põlvamaa talu ahju järgi. Käisid meil, ja siis oli Iida terve päeva neil. Tüdrukud saavad läbi nagu sukk ja saabas.

Eelmisel laupäeval käis Iida esinemas. Lagedil, Põnnistuudio kevadkontserdil. Lasteaia vanemad plikad laulsid seal külalisena "Kassi tangot". Võrreldes põnnistuudio tittedega üürgasid nad muidugi julgelt ja kõvasti nagu Spice Girls. No jäid muusikast natuke rütmis maha ja vahtisid publiku asemel häbelikult maha, a mis sest. Mürada said nii enne kui pärast ka kõvasti.

Kaunite ilmadega lapsed isegi meie enda õue peale mängima jõudnud. Õue "päriselanikud" on naabrite lapsed, kes on seal enam-vähem kogu aeg. Meie millegipärast mitte - igal pool mujal käime, aga omaenda mänguväljakule kuidagi nagu ei jõua.

Laupäeval oli muuseumi-öö. Meie käisime Miia-Milla-Mandas. See muuseum on meil kiviga visata, aga ta on alati kinni. "Öö" andis siis võimaluse ta seest ära näha. Muuseum oli, ausalt öeldes, igav. Ma saandki aru, kellele ja mida seal vaadata on. Kihisev lastemeri Kadriorus pargis oli aga ääretult lahe.

Täna - Sõrves.