Kolmepäevane

Laps muutub kiiresti. 1. päeval sinine, 2. punane, 3. kollane ja nüüd üsna inimvärvi. Krimpsud ja kortsud on kadunud. Hääl ja nägu on ilmekad - ainult me saa eriti aru, mida ta nendega meile öelda tahab.

Käis esimest korda vannis. Ajas seal silmad suurelt pärani ja uudistas meid - mis märg värk see selline on?

Iida ja Alo pommitavad meid küsimuste ja soovidega. Eriti Alo. Miks tita ei räägi, miks ta ei kõnni, miks ta jonnib, miks tal pole nime. Iida on ka uudishimulik, aga põhiliselt teeb ta oma super-armsat-malbet häälekest. See tita, ta on NIIII ARMAS!!!, ütleb meie Iida. Tita, sa oled armas! Mmmmmmmmmmmm!!!! Me ei teagi, kas Iida püüab ainult meie südameid võita või arvab ta päriselt ka, et on armas.

Iida on muidugi mõistusega ja saab aru, et titest kasvab laps - ta on ühe sellise sirgumist juba näinud. Tihedast narrimisest hoolimata on tal Alo üle hea meel ja nad mängivad palju koos. Nii et Iida saab aru, et sellest vääksuvast kribalast tuleb varsti päris lapse moodi laps välja. Alo võtab vennaraasu lihtsalt kui põnevat vidinat, mille vanemad tema lõbustamiseks kohale tõid.