Viieline!

Tunnistus - viied. Mõni neist veidi avansiks saadud, muarust, a ikkagi.
Käitumine / hoolsus E / E.
Tüdruk on kooliasjus väga tubli. Aga õppimises vajab aeg-ajalt siiski veidi abi.

Ellerhein - käib rõõmuga. Solfis läeb nii Iida kui õpetaja sõnul eeskujulikult.
Trenn - käib samuti himuga.
Sally - mul pole aimugi, kas käib või mis teeb, sest see on esmaspäeva päeviti ja no ma lihtsalt ei tea.

Tütarlaps on läinud julgemaks. Käis dirigentidele eputamas möödundreedese "Tallinn - NY" kontserdiga. ("Seal oli Arvo Pärt! ja Rene Eespere! ja Aarne Saluveer!") Käis uurimas, kas inka hinnet saaks viie poole kallutada. Normaalne ju, aga aasta tagasi poleks laps kindlasti julgenud ise õpsi jutule minna.

Koolis on selle veerandi teemaks ujumine - Iida on vaimustuses. Heegeldamine asendub vist tikkimisega. Ja varsti ongi jõulud!

Heegeldav poiss

Kati õpetas Alo heegeldama.
Esialgu vaid paelakest.
Poiss läks käima, heegeldas terve eilse õhtu, tänase hommiku ja õhtu.

Pildil hommikune laps värskelt valmind ketijupiga.
Kasutusel oli Iida käest näpatud värviline lõng.

Hommikused poisid ja tüdrukud

Iida: väsinud, tujutu. Saab voodist üles vaevaga. Loivab piki kodu nagu väike blond zombi. Sööb vähe, riietub aeglaselt, teeb kõike nagu vastu tahtmist. Läheb uksest välja kooli nagu sunnitööle.

Alo, Ove: ärkavad samuti aeglaselt. Aga kui tuurid üles saavad, läheb mölluks!!! Täna käis padjasõda, tagaajamine, kilked ja trall. Ove on tõeline naerurull ja Alo klapib vennaga endiselt hästi.

Nii et paras kontrast tõsise-väsinud vanema õe ja mürarikaste väikevendade vahel.

Kõik on niiii tubliiiiiid!!!!

 Iida - kooliasjad sujuvad. Mõnikord tuleb palub abi, ja päris puhas viieline ei ole, aga peaaegu. Trennid-ringid lähevad libedalt. Mängimise aega on vähevõitu, aga selle põhjuseks eelkõige uus digividin.

Alo - püüdlikkus ise. Lasteaias, eelkoolis, trennis kõik sujub. Ja kogu aeg paistab, et Alo TAHAB olla hea laps.

Ove - endiselt armas rõõmurull!!! Mõni harv jonnihoog tuleb ikka sisse, aga nendega saame hästi hakkama. Õe-vennaga mängib, aias käib...

Kuidagi igav on kirjutada asjadest, mis lihtsalt sujuvad. Püüan homme uuesti, ehk tuleb inspiratsiooni peale. Aga seniks - lihtsalt meeles pidamiseks: põhiline lastega seotud emotsioon on hetkel nii Katil kui minul "tubli! ja sina ka ja sina ka!".

Koduõue staadion

Leidsin naabrilapsed õues sportimast. Plika (10) oli kohtunik ja koostas tabelit. Poisid (igas vanuses) jooksid ümber liivakasti ringe. Võidu peale. Ring on ~120 meetrit. Joosti ring (või kaks), puhkus, ring jne. Intervalltrenn pmst.

Seadsid ka A&O end võistlema. Ove tegi minu imestuseks täiega kaasa, jooksis - veidi alla kümne ringi ehk, no igatahes palju, üsna kärmelt ja väga innukalt. Alo kihutas umbes sama palju.

Mina sibasin lastega kaasa, seltskonna mõttes eelkõige. Lõpus tegin vanima naabripoisiga (8a) 5 ringi, ehk üle poole kilomeetri. Sain naha üsna märjaks, need jõmpsikad on täitsa kiired.

Paneme tähele, et naabritüdruk ise ei jooksnud ühtegi sammu, ainult korraldas.

Ja ma ise jooksin õhtul veel 10 km. Tuleb ju, muidu on lapsed must varsti kiiremad!

Koogi-kokanaat

On leivanädal ja lasteaed lööb täiega kaasa. Koostamisel on laste kokaraamat, kus vanema rühma laste lemmik-retseptid. Väga vaheldusrikas on, pannkookidest sushini.

Alo retsept on mustika-koogi oma. (Ehk panen homme siia ka.)
Ja ta teeb tõesti suuresti ise valmis.
"Garneeringu" ehk riivšokolaadi ja tuhksuhru paneb Kati.
Aga tainas ja mätsimine on kõik Alo töö!

Lapsed logopeedil

Lasteaeda külastas logopeed.

Alo: null märkust.

Ove: keel pehme, s r t pehmed, keel hammaste vahel. Tuleks teha harjutusi (aga ma näen juba ette, et ega me ei tee). Kõige lubavam harjutus on musi moosiseks määrida ja laps limpsigu keelega puhtaks. Harjutuste lehel küll moosi ei märgita, aga see on lihtsalt error, eksju.

Venna-arm

Ove läheneb Alole, vehib rusikatega kui tuuleveski.
Võtab vennal ümbert kinni, püüab teda esiku põrandele pikali kangutada.

Alo vaatab punnivat põnni heldinult ja teatab:
"Issi, ta ei ole mitte paha, vaid armas, eksju?"

Huviringid ja trennid

Hetkel siis on meie laste trennid jne jäänud selliseks:

Iida - Karate - 3x nädalas
Iida - Sally - 1x nädalas
Iida - Ellerhein - 2x nädalas
Alo - judo - 2x nädalas
Alo - eelkool - 2x nädalas
Alo - puutöö ring - 1x nädalas

Me väga ei põe, kui keegi trenni ei jõua. St kui logistilised ei sobi või on mingi tähtsam tegevus ees, siis jääb karate / judo ära.

Iida on jätnud ära kooli koori - see oleks olnud ühel varasel hommikul.
Ja algse 2x nädalas Sally asemel on 1x.

Selle koormusega tuleme me vist kõik toime - nii lapsed kui meie.

Unejutt / unelaul

Kati loeb poistele värskelt M. käest saadud muinasjuttu.

Aga huvitav on hoopis unelaul!
Ove on nimelt, pika kuulamise peale, ÄRA ÕPPINUD kolm laulu:
"Veskimees"
"Sepapoisid"
"Kaks oravat puu otsas" (mis on teistel andmetel hoopis päkapiku-laulu refrään)

Ja joriseb neid edukalt kaasa.

Ausõna! Tal on Veskimehe sõnad kõik peas! Ja Sepapoiste viis tuleb enam-vähem välja ja kõlab täiesti laulu moodi!

Olen niiii niiiiiiiiiii uhke oma imeandeka põnni üle.
Ja no ta ise on ka.
Armas eksju!