Thor-Aroniga

Möllasid, aga lõpuks läksid tülli, vist kiiklamba kasutuse üle. Me täiskasvanud ei suutnud ka piisavalt vara ega piisavalt nutikalt appi minna. Lõpuks pidin ma Iida teise tuppa arvutiga tegelema viima. (Me joonistame photoshopiga kujundeid... varsti oleks aeg vist lastekas.ee talle tuttavaks teha?).

Lasteaiast tulles kiljusid nad aga nii, et Kati kuulis koju ära, kui me aia välisuksest välja paiskusime.

Kelgutamas

Esimene kelgutus, Kadrioru pargis, koos Sveni Mariuse Magnusega. Iida on suvi otsa lume tulekut oodanud, ei saanud lasta tal nüüd pettuda!

Siis läksime pannkooklasse - õnneks taipasin telefonitsi laste koogid ette ära tellida, vaarikate ja tuhksuhkruga - ja sõime kõhud head-paremat täis.

Hammas tulekul

Alo veetis lõbusa öö. Magamine on (ka) tema arust täiesti overrated, nii tegi ta pool ööd roomamistrenni ja näris mu sõrmi. Ning ühes igemes on täiesti selge terav nurk, mis vaadates veel nagu ei paista, aga katsudes on vägagi olemas.

See öine trenn käib Alol täie naeruga, ei mingit nuttu ega hala.

Eile käis külas kuuekuune Karoliine-Olivia. K-O veetis poole ajast selili, nagu ilma puuta laiskloom, väga lahe. Nii pisikesed tited ja nii erinevad!

Alo - 5 kuud!

Mida teeb ja oskab viiekuune titt?
- Naerab ja naeratab kõigile, kes sulle vähegi tähelepanu pööravad.
- Harjutab hoolega roomamist. Pepu uppi, põnts põrandale küljeli! Aga natuke saab edasi ka, ja oskused paranevad iga päevaga.
- Uudistab väga hoolega ringi.
- Koogab rõõmsalt, kui on, kellega rääkida.
- Peab pikki dialooge Peeglititaga.
- Kardab veidi oma vanemat õde.
- Närib kõiki asju... hambaid veel ei ole, aga igemed on tugevad ja sügelevad.
- Jälgib telekat. Õigemini jälgib neid kahte plaati, mida me videost vaheldumisi mängime.
- Mäletab asju. Kui emme / issi parajasti silme ees pole, siis teab, kuhu suunda nad viimati kadusid.

Alo on rõõmus ja rahulik laps. Eilse möllu ajal - Iida ja Thor-Aron mängisid koos meie pool, ehk siis vaheldumisi röökisid rõõmust ja kisasid tigedalt - ukerdas Alo rahulikult põrandal, nagu ei läheks need mürgeldavad koletised talle vähimatki korda.

Rebecca meil

Rebecca käis oma issiga meil. Lihtsalt niisama. Lapsed möllasid ja tegivad piparkooke, vanemad lobisesid Norrast.

Palju Kivirähku

Meie Katiga loeme võidu Ussisõnade-mehe raamatut. Iida vaatab päevast päeva Lotte lõunamaa-reisi filmi. Filmi ja raamatu vahel on selged sarnasused. Nii et järgmiseks une-jutu-raamatuks saab Iidale kas ussi-raamat, "Rehepapp" või "Lugusid loomadest", kus ka üks lahe Kivirähk sees.

Praegu aga laulab Iida "Need ei vaata tagasi" uusversiooni - vanal viisil, aga oma sõnadega.

Toompeal

Lapsed said elus esimest korda Toompeale. Huvitavat oli palju. Nägime ülevalt all-linna, merd, saari ja laevu. Käisime Toomkirikus ja Nevski katedraalis, kõndisime munakiviteel - vankris magava lapsega päris tüütu. Aga Iida jaoks oli kõige põnevam ikkagi jää lompidel, sest seda sai jalaga puruks taguda...

Pärast Tiiu & Mati juurde.

Emme nunnu sünna

Me elu on väga aktiivseks läinud, iga päev kas käivad külalised v käime ise väljas. Kati sünnipäeva pidasime kolm päeva järjest, külalised muudkui voorisid sisse-välja.

Esmaspäeval oli see "päris" päev, siis korjasid kõige paremad sõbrad-tuttavad oma jalad kõhu alt välja ja tulid Katile suppi sööma. Supp sai hea ja õhtu äärmiselt nunnu. Ka mõlemal lapsel oli "oma külaline": Alol Tancredi, Iidal Mia-Erika.

Alole meeldib täiskasvanute tähelepanu väga, muudkui naeratab vastu. Nädal vanem, aktiivsem ja käppima kippuv poiss-sõber ei olnud talle siiski meeltmööda. Õnneks nunnutasid võõrad tädid & onud mõlemat imikut pidevalt süles, tited käitusid hästi ja olid kokkuvõttes väga seltskondlikud.

Iida ja Mia-Erika veetsid aga suurema osa õhtust kahekesi möllates. Eelmine kord nad ju peaaegu et kaklesid, nii et nende hea klapp oli meeldiv üllatus. Õhtuks väsisid neiud nii ära, et Lotte-filmi vaadates jäi M-E peaaegu et magama. Iida sai voodisse kell pool üks öösel...

Keset pidu helistas Tammekas ja põhjustas Provenzano-Runnelite seas kerge paanika.

Auto emmele

Mille lõikas-kleepis-joonistas Iida Kati sünnipäeva-kaardi peale? Muidugi kõige parema asja, mida ta teab - AUTO!

Kati sünna on tegelt alles homme ja kaart pidi olema saladus, a no tuli päev varem välja.

Alo

... ärkab igal hommikul nagu väike rõõmurullike. Näe, uus päev on jälle käes, kui tore, BÜ!!!
... roomab, natuke, tagurpidi.
... kaalub 7 & kolmveerand kilo.
... sai eile miski süsti.
... käib ujumas ja sumab seal hoogsasti.

Käeline tegevus on kõvasti arenend ja see on mõneti ebamugav. Võtad tite sülle, see aga proovib sul nina küljest ära tõmmata. Lihtsalt uudishimust, noh.

Nii et Alo on endiselt hea, malbe olemisega imik.

Iida aga muutub aina armukadedamaks.

Nädal läbi

Nii Iida kui Alo olid sel nädalal haiged. Alol kerge palavik, Iidal miski kõhuhäda. Kõhuhäda lõppes öise peapesu ja paaripäevase magusakeeluga. Praegu mõlemad suht terved juba.

Eile käisime Iidaga Juku-pealses mängutoas. Talle meeldis, mina lugesin ajalehte ja olin ka rahul. Miks ei või laste mängutoad ka vanematele mingit lõbustust pakkuda? Laps tormab niikuinii üksi v sõpradega ringi, vanemad igavlevad ja lobisevad. Oleks siis kasvõi piljardilaud...

Iida sai uued saapad.

Alo "roomab", tõsi küll, jalad ees. Ehk siis - sihikindel siputamine viib tagasi.

Isadepäeva tähistasime nii, et tulime Katiga Astangult Valdekusse ja jäime mõlemad elutoa diivanile tudule.

Isadepäev lasteaias

Hommikul aeti issid vara kodust välja. Pakuti luulet, laulu, tantsu ja putru. Väga tundeline.

Alo nädalavahetus

Alo ähvardas nädala sees haigeks jääda, kiskus isegi ligi 38 palaviku üles, aga mõtles siis ümber. Hakkas hoopis eriti heaks lapseks. Laup hommikul oli minuga. Püüdsin talle esimest korda pudelist "lisatoitu" anda, ehk siis kummeliteed joota, aga eriti ei õnnestunud küll. Vanaemad on laste sundtoitmisel palju edukamad kui issid. Igatahes oli ta pikalt minuga, kui Kati poodlemas käis.

Pühapäeval aga... Kogu selle aja, kui emme & issi seina peal kõlkusid, oli tema rahulikult vanaema-vanaisa käpa all. Neli tundi. Väga tubli!

Alo on üldse väga mõnus tegelane - naerab palju, magab hästi, oskab mänguasjadest lugu pidada ja ignoreerib suht edukalt ma hirmsat vanemat õde. Tegelt on õde mõnikord päris mõnus, teeb pai ja kalli... aga rohkme esineb ta ikka väljenditega nagu:
PAHA BEEBI PAHA BEEBI!
KUI ALO KARJUMA HAKKAB, SIIS VISKAME TA PRÜGI KASTI!
PÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖ!!!!!

Selle viimase peale küsis Kati, et kas nüüd peaks siis Iida enda prügikasti viskama.

Iida nädalavahetus

Laupäev, lõuna: ujumas! Õigemini Kalevi Spa-s möllamas. Ja pea pesime ära ilma suurema kärata.

Laupäev, õhtu: Jane juures. Iida oli ujumisest nii väsind, et peaaegu magas, ei mängind poistega mitte hetkegi, lõpuks palus raskelt "ma ei jakse enam üldse mitte ühtegi asja teha, issi palun läheme ära koju".

Pühapäev, lõuna: Iida Triinu sünnipäevale, meie Katiga Astangule ronima.

Pühapäev, õhtu: Valdekus.

Triinu sünnale jäi Iida liiga pikaks ajaks üksi. Mirjam ütles küll, et Iida müttas kogu aeg ringi, aga ilmselt oli ta mind otsinud ja polnud leidnud. Pärast oli nukker ja rippus pikalt süles.

Lumi ja jää ja talv Iidale meeldivad. Külmetas laupäeval lumega mängides oma käed ära. Ja loodab, et varsti-varsti saab kelgutama.

Keeruline eilne päev

Hommikul aeda minnes nägi Iida tee peal Rebeccat. Seni loiult vantsiv plika tormas Rebecca poole jooksu, see pani omakorda ees ajama, nii lasteaia väravani välja ja sealt edasi. Täiega müravad plikad murdsid majja sisse nagu väike õnnelik orkaan. Hommiku-unises aias mõjusid nad üpris kohatuna ja oli näha, et neil tuleb toimekas päev.

Õhtul oli lasteaias "koolitus-koosolek", kus tark ja tore onu Falckist (G-4-S-ist) rääkis lastega suhtlemisest. Ole oma lapsega nii ja käitu temaga naa; kuula ja karista, aga ka andesta ja unusta; kiida ja tunnusta; ära vaidle tema kuuldes naisega ega ära sõima kaasliiklejaid; siis tuleb tast vääriline kodanik ja ta valib sulle hea vanadekodu. Päris hea koolitus oli. Lubasin endale olla lapsele parem eeskuju ja veel parem issi. Nojah.

Päris õhtul astusid meile aga sisse Rebecca, Joonatan ja Ingrid. Iida oli Rebecca külla kutsunud!

Meie püüdsime tarka täiskasvanu-juttu ajada, lapsed aga muidugi mürasid ja kärasid. Keelasime veidi, mispeale üle-toa-jooksmine asendus mölluga esikukapis - nagu alati, kui lapsed külas. A lõpuks läks mäng üle piiri. Lapsed olid kätte saanud kapist makaronid ja kaerahelbed ning need esiku & kapi põrandale laiali kallanud. OEH! Ning ise ülemeelikud mis hirmus.

Põranda saime kohe puhtaks, aga ka lapsed tuli ilmsest üle-erutusest välja tuua. Joonatan rahunes Ingridi kõvema sõna peale ise maha, aga Rebecca ja Iida keerasid end aina rohkem ja rohkem üles. Kati hakkas Rebeccaga tegelema, mina krahmasin ringitormava Iida endale sülle...

Ja pingutasin millegagi üle. Iida püüdis sülest lahti rabeleda, ei saanud, tundus nagu rahunevat - ja pahvatas siis nutma. Minu jaoks ootamatult, Kati ütles, et tema nägi seda tulemas. Iida oli täiesti ahastuses, põgenes külaliste eest teise tuppa ja nüüd muidugi tuli/jäi ta juba ise sülle. Nuuksus, peitis nägu ja ei tahtnud isegi külalistele lehvitama minna. Hüvasti jätma siiski läksime, Iida vapralt nutuga võitlemas, üks käsi Kati ja teine minu käes.

Mis siis juhtus? Kati arvas, et puhas alandus. Külaliste, pealegi veel enda kutsutud külaliste nähes niimoodi "kinni peetud" ehk karistatud saada... Mina küll ei mõelnud karistamise pealegi, eesmärk oli lihtsalt mõlemad tüdrukud korraks paigale saada ja maha rahustada. Iida aga pidas seda karistuseks, pealegi teiste laste ees, ja alandus oli seeläbi paljupalju suurem kui pidanuks.

Hiljem arutasime, mida siis oleks pidanud tegema. Tobe tunne oli otse pärast suhtlemis-loengut lapsele niiviisi liiga teha. Meie viga algas muidugi sellest, et me lapsed üldse nii elevile lasime; aga ka rahustamine oleks pidand kuidagi teisiti käima. Kuid kuidas...?