Talverõõmud

Käisime Iidaga merejääl. Pirital. Päiksene ilm ja särav-valge meri. Kes teab, kas järgmisel talvel sellist pilti enam näeb! Palusin tal siis hästi meelde jätta, et suvel meenutada. (Pilte me miskipärast enam eriti ei tee, ei teagi miks.)

Ja nii A kui I said täna suuskadele.
Alo Trummi suusabaasi juures.
Iida - Pirita jõe luhal, Lükati silla juures.
Mõlemad olid tublid, A ei kukkund ja I ei virisend.

Suusatamisest

Tegin taas katse Iidat suusatama saada. Lõpetasime - lisaks muule - minu täie frustratsiooniga. Mu laps on liikumiskunstides täiesti andetu! Ja ma ise maailma nõrgim treener! Igatahes ei lähe meil mitte. Minu arust. Ainus lohutus on kaks pealetulevat poissi - ehk need?

Siis läksin ise suusatrenni, elu esimesse. Seal tituleeriti mind selle aasta kõige andetumaks suusaõpilaseks. Ülesanne oli lihtne - panna üks jalg teise ette - no ma ei suuda, ei oska ega saa aru, noh!!!

Nutma ma küll ei hakanud, see-eest aga:
tean nüüd, et ka lihtsad asjad on tegelikult keerukamad.
saan aru, et käbi ei kukugi kännust kaugemale.
saan veidi rohkem aru, mis toimub nii õpetaja kui ka õpilase peas.

Kolleegid kommisid, et lapse elementaarne suusatama saamine võtab 20 korda. Ja soovitasid kannatlikkust. Ja vihjasid mõistele "expectation management".

Eesti Laul

Alo - "Valss", Orelipoiss
Iida - "Hoppaparei", kesiganes
Kati - "Smile", MID
Kaur - diskokas "Baby had you", siis diskokas "Rockefeller st"

GJ kõlab arvutis paremini kui lives. Ta noor hääl ei klapi showga kokku. (Või ei sobi ta noorus üldse selle mõnevõrra küünilise laulukese juurde?) A hoogne viis mulle meeldib.

Ove 3/4

On meil kodus kutsa eest. Uudishimulik igirõõmus sädemeke. Õõtsutab käputades peput (elmayonesa mõjud?), nagu liputaks saba. Tormab alati sinna, kus tegevus käib, ja seab end kõigile risti jalgu. Ronides näiteks tooli alla. Või mängides esiku porimatiga, kui suuremad lapsed riietuvad.

Tehnilisest poolest
- 6 hammast, vist

- laliseb
- möirgab. K kutsub teda "meie väike draakonike"
- kui miski ei meeldi, siis kurjustab ilmekal häälel
- ütleb "mämm" ja "ovähh"
- sööb putru, püreed, kõike mida Kati sööb, krohvi
- ajab end asjade najale põlvili, ületab pisemaid tõkkeid
- mõnikord kukub tagurpidi ümber. see on ka ainus hetk, kus nutab.
- hirmus armas!

Poiss!

Kolmene, ärkab hommikul laia ja särava naeratusega,
nii armas ja nunnu ja väikelapsekas,
esimesed sõnad:
"ISSI, MA TAHAN ENDALE PUMPPÜSSI!!!"

Eesti sünnipäev

1) Pidasin Iidale loengu sellest, kuidas tekivad riigid ja sõjad. Näitel "Pärnu linn tahab Eestist eralduda."

2) Käisin Aloga paraadil. Puhtjuhuslikult - läksime Kalevisse ujuma, kui mu ema helistas ja käskis soovitas teleka käima panna. Et paraad ja sõjamasinad. Astusime siis paar sammu Viru ringi poole ja nägime kõiki lives. Alo kilkas, põhline sõnum mulle oli "issi vaata see on sõja tank, TÄPSELT SAMASUGUNE NAGU TAURIL ON! Ma tahan endale ka!"

3) J&J juures õhtusöögil. B-le väga meeldis idee, et on olemas laps, kes ei olegi poiss!

Iidal oli koolis aktus - pidi olema pidulik ja hümni laulma. Kati püüab talle nüüd selgeks teha, et ei sobi tänaval vaheldumisi kisada "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" ja "Kes ei tantsi, on politsei".

Asjalik poiss

Viimasel ajal tuleb A iga päev koju, peas mingi uus vidin, mida ta on näinud ja kohe vajab.
Nimekirjas on hetkel umbes
- pikksilm, pikendatav, nagu J-l - kõige järjekindlamalt vajatud
- vibu ja nooled, nagu Yakariil
- sõja tank, nagu xxx-l
- tuulik
- rag(k)ulka
- lego ninja kuud
- mitmesugused traktorilaadsed
- täiesti arusaadamatu nimega kell
- näpuarvuti (a.k.a. iPad)
ja palju muud.

Täna käisime ta'ga külas, poiss mängis kogu õhtu pumppüssiga (kohe esimene laks läks minu nabapiirkonda; tulistas miskit ohutut plastikjublakat õnneks). Uudisena ei teatand Alo ainult, et tal ka sellist vaja, vaid et külalaps kinkigu oma püss nüüd kohemaid talle! Õnneks asendas tark külaema püssi üllatusega (mereröövli märkmik). Ootan huviga, mis saab hommikust. Pmst arvan ma, et talle võib mingi sarnase asja hankida küll.

Lisaks käisime täna veel mänguasjapoes, õigemini kolmes, koos tiimariga neljas! A käitus eksalteeritult, jooksis ringi ja tiris mind kõiki vidinaid vaatama, aga midagi otseselt endale ei nõudnd. Isegi kuulsad ninja kuud jätsid ta IRL päris külmaks. (Ta on neid näind reklaamis ja seal on nad tundmatuseni teistsugused.) A saigi kokkuvõttes vaid paki õhupalle. Iida aga lõpetas kotitäie pisividinatega. Olulisim neist on lehetäis limakaid. Plika oli õhtu otsa nagu sulavõi ja külvas mind üle ohtra tänuga selle olulise kingituse eest.

Poes käisime aga seepärast, et otsustasin lõpuks Scrabble ära osta.

Kõik laulupeole!

4 a tagasi sündis Alo. Sündis laulupeo proovide ajal. TKH ümbrus oli täis sädistavaid rahvariides noori. Nad paistsid meile aknasse ja nende vahel laveerides läksime värske poisiga koju.

Paar päeva hiljem käisime Iidaga laulupeol - kuulamas. (See oli esimene ettevõtt pikas reas, mille eesmärk pidi olema vanemale lapsele kinnitada, et kuigi meil on nüüd uus pesamuna, saab meil tähelepanu ja aega jätkuma ka tema jaoks.) Iidale meeldis ja jäi meelde. Ning mina sain esimest korda kätte selle magusa tunde -- olen ühe lapsega siin, Lauluväljakul, aga kodus on teine veel.

Alo ei olnud alul eriti hea uinuja. Ostsime laulupeo DVD - ligi 5 tundi lastelaule. Poissi süles unele kussutades olen need 5 tundi läbi vaadanud ja laulnud, noh, miljon korda. Kõik laulud pole peas (mälu pole enam see mis...), aga paljud on, ja kõik on vähemalt tuttavad.

Igatahes on seos "Iida ja Alo -- laste laulupidu" mu peakeses tugev ja väga emotsionaalne.

Nüüd on 4 a möödas ja tulemas uus laulupidu.

Iida on sinna minemas ja õpib usinasti laule.

Vähe sellest. Ka kõik ta sõbrannad on sinna minemas. Ja "kõik" all mõtlen ma "kõik":
- pinginaaber.
- parim lasteaia-sõbranna (kes nüüd muidugi teises koolis).
- sõbrapäeva puhul külla kutsutud teine hea lasteaia-sõbranna.
- täna külastatud sõbranna, juba kaks klassi vanem, aga ikkagi algkoolilaps.
Nii et mul on tõesti tunne, et laulupeole tulevad _kõik_ algklassilapsed.

Kokku saades kõõritavad nad koos "mu suul ei ole sulgejat" ja võrdlevad, mis intonatsiooniga keegi ütleb "kellamäng ja kitarr". Laulud on igatahes ilusad!

Sõbrannatamas

Pea 2 päeva Tartus. Mina käisin suusatamas, Iida oli sõbrannal. Käis teatris, lumelinnas ja mängis.

Esmasp aga tuli Iidale endale vana sõbrants külla. I kutsus tegelt sõbrapäevaks, a sai alles nüüd. Huvitav oli vaadata, kuidas varasemad laste-aia-kaaslased koolilasteks on kasvanud. Mis sinu vestil on? XXI? Aga sinu omal? Kas te kannategi kõik punaseid? Kas sul spagaat läheb maha? Kas sa taskuraha saad? Mis kell teil tunnid algavad? Plikad on kasvanud. Ja kui enda oma puhul on areng sujuv, siis võõra lapse puhul on muutused... kõik korraga näha. Lihtsalt toredast naerusuust on kasvanud väärikas koolilaps - sirgema seljaga, korrektse soenguga, teistmoodi jutu ja teadmistega.

Mängiti ka... natuke teistmoodi. Petsopi maja poole kõõritasid mõlemad pilgul "ei tea kas on ikka sobiv". Siis võtsid tähepuzzle alla ja seadid selle hüppamiseks tähestiku järgi ritta. Lugeja, mitut C tähega sõna sina tead? Tüdrukutel tuli kaks.

Poisid vaatasid plikasid huviga pealt ja arvasid, et on ka mängus.

Masuaja beebi

Käib ja lülitab vannitoa põrandakütet välja.

Iidaga suusatamas

Iidaga suusatamas. Kolmas kord, kui talve alul ostetud suusad alla saime.
- Kinnitan taas - hea saabas on lapsele hädavajalik. Jalg on suusa küljes korralikult kinni ja see teeb kõik palju lihtsamaks.
- Üle nii pika aja suusile saades on elevus nii suur, et muu unub. Laps kiljub ja vehib keppidega ja üritab eri viisil kukkuda, mitte ei püri edasi.
- Kadrioru ovaali rada (1300m) on täiesti OK korras. Omaenda kalleid Madshus Terrasonicuid ma seal ei retsiks, aga sõita saab hästi. (Tuletan meelde - on olnud pikalt sula ja jää ja kesklinnas käies ei usuks üldse, et kusagil suusata saaks. Aga Harku rada on väga sõidetav ja üllatusena siis K-oru oma ka.)
- Pargis oli jooksjaid! ja keplejaid. Kohe päris palju. Kell 9 õhtul, üsna libedal jalgteel. Tublid!
- Kui Iida esialgsest ärevusest üle oli saand, sõitis ta täiesti, noh, normaalselt. Enda kohta. Absoluutses arvestuses muidugi mitte - kepid igas suunas harali, jalad rohkem spagaadis kui koos, ei jala- ega kepitõukest saa suuremat rääkida. Aga liikus edasi ja kukkus vähe.
- A lapse õpetamine on ikka frustreeriv tegevus. Mida ka ei ütleks - ta lihtsalt ei tee!!!
- Lõpuks, preemiaks: lasime Lossi kõrvalt mäest alla. Ja ostsime keldripoest (mis mu üllaks kümneni lahti) pulgakommi.

Koju jõudsime 21:30, mispeale ma töötlesin last veel mata kontrolltöö koha pealt. Töö on homme (K), aga täna (T) pole aega õppida: laps on pärast balletist tulemist nii küps, et suudab vaid süles halada. Teisip on tal nädala ainus raske päev, pikk koor + hiline tantsukas.) Andsin tvs tehtud ülesannete pealt mata hindeks 4- - arvutada I oskab, aga ülesandeid lugeda mitte ja enda järelkontrolli oskust ka pole.

Kodus, see kell 21:30 siis, ootas meid muide huvitav pilt. Titt magas oma voodis. Alo magas elutoa põrandal. Ja Kati magas elutoa diivanil. Kõik kossasid kui nunnud! Me Iidaga sõime, arutasime matat, laulsime natuke... Teised ikka põõnasid. Mõlemad poisid magasidki hommikuni välja - A tõstsin ma muidugi voodisse ümber.

Pühapäevase hea-tuju-maastiku retsept

Kõige kiirem viis laste tuju heaks teha on võtta
viis muna,
veerand liitrit jahu,
pool liitrit hapupiima,
soodat, soola, sorts õli,
praadida võimalikult kuumal pannil ilma õlita ära,
lisada rohkelt õuna-arooniamoosi.

Ainult - endale eriti ei jää.

Alo ajutine unetus

Tõve ajal hakkas A uinuma iga päev aina hiljem. Ka siis, kui laps oli kenasti 21:30 voodis, ei taht uni tulla ei poole tunni ega terve pärast. Käis voodist väljas ("juua" - "pissile" - "issi palun tule pane mulle tekk peale issi palun palun"). Oli kogu aeg hirmus armas ja hea ja lubas kohe magama jääda, aga no ei jäänd!!! Alles pärast keskööd.

Mu mure, et nii jääbki, sai ümber esimese lasteaia-päeva õhtul. Kati väljendiga "laps roomas voodisse ja tänas vanemaid, et nad ta lõpuks ometi unele lubasid". Täna, sama.

Siit:
- lasteaiapäev ON tegelikult väga väsitav.
- kui laps on kodus ja ei tee midagi ega väsi ära, siis ei ole mingit mõtet teda voodisse sundida.

Nädal koolist eemal

Iida oli 6 koolipäeva kodus.

Järeleõppimine oli puht teadmiste mõttes lihtne. Natuke matemaatikat, veidi grammatikat, loodusõpetust. Köömes.

Aga kirjatehnika harjutuste ärategemine nii köömes enam ei olnd. Töövihik on neil kaval; iga kirjutatava lause kohta tuleb umbes üks värvitav pilt, "värvi kontuurkaardilt ära H tähega riigid" või "tee mesimummu iga triip eri värvi". See võtab aega. Lisaks lugesime koos lugemikust, õppisime ära nii kooli kui mudilaskoori laulud. Eile sai ta magama enne keskööd. (Ta ise õppis nii himuga, et mul polnud südant teda kirjavihiku tagant voodisse ajada).

Hea selle juures ongi see, et Iida õpi-korralikkus on täiega üles läinud. On tekkinud oskus õppida kiiresti. Hinded motiveerivad; viite üle on uhke ja nelju häbeneb. (Ehkki tal vist vaid üks neli ongi.) Ja püüdlikkus on esimese poolaastaga võrreldes täiesti teisest, hm, klassist. Tubli tüdruk!

Haiguse-aeg pani igavlema ja lõpuks ka lugema - pole halba heata, eks.

Muusikast

Kikupesu aeg.

Iida üürgab AI LAIK TO MUUVIT MUUVIT ja väänleb nagu, noh, PÄRIS.

Alo undab KES EI TANTSI ON POLITSEI!!! ja püüab hambaharja eest kraanikausi kappi peitu pugeda.

Vastukaaluks:
Õppis Iida koolis ära Eesti hümni.
Sai täna viie mingi ülitobeda titeviisi esitamise eest.
Mille noodid ta eile ise arvutisse toksis.
Joonistab heliredeleid ja koostab paberile solfiülesandeid.