Iidaga suusatamas

Iidaga suusatamas. Kolmas kord, kui talve alul ostetud suusad alla saime.
- Kinnitan taas - hea saabas on lapsele hädavajalik. Jalg on suusa küljes korralikult kinni ja see teeb kõik palju lihtsamaks.
- Üle nii pika aja suusile saades on elevus nii suur, et muu unub. Laps kiljub ja vehib keppidega ja üritab eri viisil kukkuda, mitte ei püri edasi.
- Kadrioru ovaali rada (1300m) on täiesti OK korras. Omaenda kalleid Madshus Terrasonicuid ma seal ei retsiks, aga sõita saab hästi. (Tuletan meelde - on olnud pikalt sula ja jää ja kesklinnas käies ei usuks üldse, et kusagil suusata saaks. Aga Harku rada on väga sõidetav ja üllatusena siis K-oru oma ka.)
- Pargis oli jooksjaid! ja keplejaid. Kohe päris palju. Kell 9 õhtul, üsna libedal jalgteel. Tublid!
- Kui Iida esialgsest ärevusest üle oli saand, sõitis ta täiesti, noh, normaalselt. Enda kohta. Absoluutses arvestuses muidugi mitte - kepid igas suunas harali, jalad rohkem spagaadis kui koos, ei jala- ega kepitõukest saa suuremat rääkida. Aga liikus edasi ja kukkus vähe.
- A lapse õpetamine on ikka frustreeriv tegevus. Mida ka ei ütleks - ta lihtsalt ei tee!!!
- Lõpuks, preemiaks: lasime Lossi kõrvalt mäest alla. Ja ostsime keldripoest (mis mu üllaks kümneni lahti) pulgakommi.

Koju jõudsime 21:30, mispeale ma töötlesin last veel mata kontrolltöö koha pealt. Töö on homme (K), aga täna (T) pole aega õppida: laps on pärast balletist tulemist nii küps, et suudab vaid süles halada. Teisip on tal nädala ainus raske päev, pikk koor + hiline tantsukas.) Andsin tvs tehtud ülesannete pealt mata hindeks 4- - arvutada I oskab, aga ülesandeid lugeda mitte ja enda järelkontrolli oskust ka pole.

Kodus, see kell 21:30 siis, ootas meid muide huvitav pilt. Titt magas oma voodis. Alo magas elutoa põrandal. Ja Kati magas elutoa diivanil. Kõik kossasid kui nunnud! Me Iidaga sõime, arutasime matat, laulsime natuke... Teised ikka põõnasid. Mõlemad poisid magasidki hommikuni välja - A tõstsin ma muidugi voodisse ümber.