Ove, 3a3k, kodus:
Issi, ma ei taha Alo lasteaeda.
Sest seal kõik kogu aeg käsevad, et tee seda! tee seda! tee seda!
Issi, ma ei taha sellist lasteaeda!
Tsitaat peaks olema täpne - kirjutasin selle kohe üles. Aga intonatsiooni ma siin edasi anda ei oska. Igatahes tuli täna keset õhtut selline pahvatus. Meie kolmene on nördinud, ja arvab, et lasteaeda peaks kas muutma või vahetama.
Noh, muutmise koha pealt olen ma nõus. Eile oli aias 24 last vanuses 3-6. Nendega on õues kaasas ÜKS õpetaja. See tähendab, et õpsil ongi aega lapsi käskida-keelata, mingit muud suhtlust ei jõua. Olete proovinud väikelapsega õues käia? Kahega? Kolmega? Neljaga? Ei? Aga seal on NELI, JA SIIS VEEL KAKSKÜMMEND.
Ja küll oleks ilus, kui õpetajal oleks aega lastele rääkida suvest, ja sügisest, ja vaadata puulehtede mustrit ja päevast päeva pikenevaid varje ja puuoksale laskunud linde ja puu all ronivaid putukaid. Aga selgelt ei ole. Nii et lapsed - kõik 24 - peavad mängima-suhtlema omavahel, ja tähelepanu saab see, kel nina kõige verisem või kes teeb hetkel kõige suuremat lollust.
Üllatab aga see, et õpetajatel on aega lapsi siiski kuulata. Mitmel päeval on tuldud me juurde jutuga, et üks poiss või teine pidas õpetajaga maha sisuka vestluse.
Küllap teevad aiad ja töötajad etteantud võimaluste juures nii palju kui saab. Aga neid võimalusi on vähe. Lapsi õpetaja kohta palju, palka vähe, võimalusi midagi muuta eriti vähe.
====
Loen Koidula uue lasteaia kaklust. Aed - iseenesest hea. Aeda on vaja. Ja tingimused on head: maja, rahulik ümbrus, ümber palju ruumi. Aga kas peab tegema KUUE rühmaga aia? 140 last ühes majas, üle saja auto igal hommikul sinna-parkima-ära, ja need autod tulevad, sest lähim trammipeatus on üle 600m - tundub liiast. Ehk saaks kuidagi väiksemalt hakkama...