Lapsed rannas

Viisin lapsed Vääna-Jõesuhu. Iida + sõbranna + Alo + Ove.

I & sõps mürasid meres, nagu arvatud.

Alo on suhteliselt veepelg. Tal on õpitud hirm vetikate ees. Nii et kui teised merre läksid, tekkis tal häda. Aga ta sai endast võitu ja müras hiljem kõigega võidu.

Üllatas aga Ove. Ta on meie lastest vist kõige julgem. Alul sumas ta jõekäärus (umbne sopike eriti sooja veega). Hiljem käis minuga sügavas vees, tuli üle "sügaviku" "madalikule" ja hüppas lainetes mis kole. Ja lõpuks läks üle Vääna jõe, vooluga kohas, kust isegi suured lapsed kõhklevad läbi minna. (Ma olin muidugi valves ja käeulatuses, aga ikkagi.)

Poistega kustahes käia on jube keeruline. Ove on paras jäärapea. Ajab sõrad maasse ja teatab, korduvalt, selgelt ja rõhuga, et SILLA PEALE TEMA EI TULE, olgu mis on. Alo samal ajal teatab, et tema põhiline siht elus on JÕUDA SILLALE JA SEALT KIVE VETTE VISATA. Lõpuks on muidugi vennad koos sillal, jooksevad edasi-tagasi ja pilluvad kive, ja kõik on hästi. Aga nende erinevate tugevate arvamuste järgi jooksmine võtab lapsevanema - mitte võhmale, vaid psühholoogiliselt väsinuks. Nii et tulin rannast ja pmst oli tunne, et nüüd annaks korraks otsad.

Tahaks ise ka ujuma, aga sel suvel pole vist lootust.