19. juunil 2007 ostsime Iidale jalgratta.
Hoolimata esialgsest optimismist - Iida sellel suvel sõitma ei õppinud.
Ega ka järgmisel, 2008.
Ega ka järgmisel, 2009.
Abiratastega muidugi sõitis, aga kahel rattal - ei mitte. Ma püüdsin küll õpetada ja utsitada, sibasin tal sabas ja aitasin tasakaalu hoida küll lenksust, küll lapsest; ei midagi. Laps ei oska, kardab, ei taha. No mitte sinnapoolegi!
Üleeile tõin ratta uuesti välja ja kruvisin abirattad ära ja viisin Iida parki proovima.
Iida avastas, et ratas on talvega väiksemaks jäänud. Nii kasutas ta seda hoopis jooksurattana: lükkas jalgadega. Tõstis jalad üles ja veeres. Lasin tal mürada ja ei hakanud eriti torkima.
Eile - uus proov. Natuke jooksis, siis väntas. Sai aru, et kukkumise ohtu tõesti ei ole - kui tasakaal kaob, võib lihtsalt jala maha panna. Ja jalgadega lükates veeres ilma minuta aina pikemalt ja pikemalt.
Natuke veel (pidin teda moosima, et ta ikka väntaks, mitte niisama ei lükkaks) ja leidsin, et pean teda aina vähem ja vähem hoidma.
Ühel hetkel lasin võtsin käed ära.
Laps sõitis ise edasi.
Kui laps aru sai, et ta tõesti sõidabki ise, siis hakkas ta rõõmust kiljuma. Ja sõitis edasi, kiljudes. Ja tahtis siis sõita veel ja veel.
Miks see ei juhtunud sügisel, või aasta tagasi, või kaks?
Ma ise arvan, et oleks pidanud talle lihtsalt väiksema ratta andma.
Sellise titeka, kus jalad kogu aeg maas ja hirmu kukkumise ees ei ole.
Praegune istumise asend on tal kindlalt vale - sadul on liiga madalal, jalad konksus -, aga ju siis on see õppimise jaoks just õige.
Kui kellelgi on Alole (2a) titeratast pakkuda, siis tunneks huvi küll.
Mõned päevad hiljem:
Oleme iga päev sõitmas käinud, Iidal läheb aina paremini. Saab ise ratta peale ja saab normaalselt pidama ja julgeb mäest alla sõita ja manööverdab. Pühapäeval sõitsime 6 km, käisime Lauluväljakul ja mere ääres.
Ehk, sõidab!
Iida, 6. august 2003