Kõik laulupeole!

4 a tagasi sündis Alo. Sündis laulupeo proovide ajal. TKH ümbrus oli täis sädistavaid rahvariides noori. Nad paistsid meile aknasse ja nende vahel laveerides läksime värske poisiga koju.

Paar päeva hiljem käisime Iidaga laulupeol - kuulamas. (See oli esimene ettevõtt pikas reas, mille eesmärk pidi olema vanemale lapsele kinnitada, et kuigi meil on nüüd uus pesamuna, saab meil tähelepanu ja aega jätkuma ka tema jaoks.) Iidale meeldis ja jäi meelde. Ning mina sain esimest korda kätte selle magusa tunde -- olen ühe lapsega siin, Lauluväljakul, aga kodus on teine veel.

Alo ei olnud alul eriti hea uinuja. Ostsime laulupeo DVD - ligi 5 tundi lastelaule. Poissi süles unele kussutades olen need 5 tundi läbi vaadanud ja laulnud, noh, miljon korda. Kõik laulud pole peas (mälu pole enam see mis...), aga paljud on, ja kõik on vähemalt tuttavad.

Igatahes on seos "Iida ja Alo -- laste laulupidu" mu peakeses tugev ja väga emotsionaalne.

Nüüd on 4 a möödas ja tulemas uus laulupidu.

Iida on sinna minemas ja õpib usinasti laule.

Vähe sellest. Ka kõik ta sõbrannad on sinna minemas. Ja "kõik" all mõtlen ma "kõik":
- pinginaaber.
- parim lasteaia-sõbranna (kes nüüd muidugi teises koolis).
- sõbrapäeva puhul külla kutsutud teine hea lasteaia-sõbranna.
- täna külastatud sõbranna, juba kaks klassi vanem, aga ikkagi algkoolilaps.
Nii et mul on tõesti tunne, et laulupeole tulevad _kõik_ algklassilapsed.

Kokku saades kõõritavad nad koos "mu suul ei ole sulgejat" ja võrdlevad, mis intonatsiooniga keegi ütleb "kellamäng ja kitarr". Laulud on igatahes ilusad!