Jalgpalli vaatamas

Alo treener saatis kirja, et viidagu poisid jalgpalli vaatama. Et nende mänge saab Kalevi staadionil vaadata ja tasuta ja võetagu pereliikmed ja sõbrad kah kaasa.

Käisime.
Tln "Kalev" - Jõhvi "Lokomotiv".
Sõpradega. 
Ma olen Kalevi statkal käinud vaid tantsupidude ajal. Siis on see rahvast täis, pidulik paik. Täna oli staadion tühi - ükskud kollases kiles turvad ja paar pallurit ainult rõhutasid, KUI tühi. Vaatajateks mõni Jõhvi fänn ja mõni saja-aastane spordisaurus. Üks sihuke vana trügis mulle külje alla, näitas oma noorepõlve pilti (kena sile poiss) ja lobises lakkamatu joana hullu spordijuttu. Kuidas oli siis ja kuidas oli seal, CSK ja Moskva ja Leningrad, see mees ja too. See vist pidi kuidagi käesoleva ajastuga seostuma, aga ma ei saand aru, kuidas. Kui mina ta küüsist pääsin, läks ta Reesi võõrkeelse sõpsi kallale, näitas samuti pilti ja ilmselt ei saanud üldse aru, kuidas tast üldse aru ei saada.

(Jutuka vutisauruse tütar on eesti keelde tõlkind sellesama "Kentsakas-öine-juhtum-koeraga" raamatu, mida ma teisipäeval Londonis vaatamas käisin. Säh sulle väikest Eestit.)

Mäng polnud suurem asi, Kalev sai koduväljakul 0:5 kotti. Jõhvi enam-vähem oskas mängida, Kalev ei, nii et sai õiglaselt. Poisse jalka õnneks ei huvitand, jooksid staadioni pinke pidi ja koduvõistkonna kaotuse puhul pisarat ei valand.

Koduvõistkonna toetamise asjus läks üritus igatahes lurri. 
Lastes trenni-vaimustuse asjus - kardan, et kah.
Mina valiks nii tühja staadionit nähes igatahes mõne teise ala.

Mäng oli ise muidu see:
http://soccernet.ee/eesti-meistriliiga-2014/kohtumised/2014-09-27/jk-tallinna-kalev-vs-johvi-fc-lokomotiv