A&O käisid Purtses

Käisime Purtses õunal, poisid kaasas.

Lust ja rõõm on vaadata, kui headeks sõpradeks on 3a ja 6a saanud!

Ove kui pisem muidugi vaatab vennale alt üles, sest noh, see vanem teeb ja oskab ju niiiiiii ägedaid asju ja muidugi tasub temalt õppida ja järele teha.

Aga aukartuse-kiht on väga õhuke. Ove võib vabalt venna haardesse võtta ja maadlema hakata. Tülide korral virutab vastu. Osatab. Ahvib - mitte niisama, vaid meelega, et venda ärritada. Ahvimine on Alolt endalt õpitud komme, sest Alo ahvib Iidat, et teda ärritada - noh - nüüd saab omal nahal tunda!
Nii et tulevad kenad dialoogid nagu
Alo: ".. misiganes."
Ove: ".. misiganes."
Alo: "Ove, ära ahvi mind!"
Ove: "Ove, ära ahvi mind!"
Alo: "Ove on loll!"
Ove: "Ei, hoopis Alo on loll!"


Möllamises on Ove selgelt kõvem. Ta on nagu vallatu kutsikas, alati valmis mängima, ka siis, kui suuremad tahaks puhata või magada või niisama raugelt tšillida. Lisaks on Ovel alati, a-la-tii silmas kelmikas helk - Alo on tüki maad tõsisem.

Poisid jooksevad koos, hüppavad koos, lükkavad koos muruniidukid, pilluvad koos kive merre - ehk - on sõbrad!