Iida Alo Ove

Kas me loeme Iidale õhtuti raamatust ette?

Ei loe. Oleme proovinud küll, aga ei ole lihtsalt hakkama saanud :) Lihtsalt Iida on iga kord lugemise peale hüperaktiivseks muutunud. Lootus, et laps rahuliku jutu peale malbelt silmad sulgeb ja tudule jääb, on seni igatahes asjata. Ja kuna Iida õhtul magama saamisega on meil niigi muresid kuhjaga, siis ongi lugemine hetkel kaugesse tulevikku lükatud.

Iseenese väljamõeldud ERITI UIMASEID lugusid oleme me küll rääkinud. Lisaks soigumised teemal "mida teeb valge karumõmm? valge karumõmm on juba voodis ja magab. mida teeb jänku kiku? jänku kiku on juba mänguasjade kapis ja magab. mida teeb iida pissipott? iida pissipott tudub juba ammu ning näeb kollaseid, pissist nõretavaid unenägusid." Ei ole just eriti arendav, eks, aga öökullist lapse võib nii magama saada küll. Lisaks on mul ette kandmiseks lühike valik Kõikide Maade Kõige Unisematest Lauludest, nagu "puhu... tuul... ja... tõuka... paati..." ja "sel... künkal... algas... imeline... aas..."

Päriselt ma veel lootust kaotanud ei ole. Küll me kunagi ka lugemiseni jõuame!!! Aga seni seisavad meie juturaamatuid vähemalt õhtul kindlalt kapis.

2 Comments:

At 22 jaanuar, 2006 18:50, Blogger Eppppp said...

Need Andry kommentaarid on omaette väärt kirjandus ;)

Mina pole kunagi Martale ette LUGENUD, olen raamatute järgi JUTUSTANUD, küsinud-vastanud. Ja seepeale läheb ta küll rahulikuks. Justin üritab lugeda, aga seda Marta (veel) ei talu - ma polegi aru saanud, kas see on monotoonsema stiili tõttu või sellepärast, et ta sel puhul enamikku sõnu ei tea.

Aga kõige paremini aitab jah jutustamine talle teada tegelastega. Kui ta näiteks autos või rongis läheb rahutuks, siis räägin rahulikult: "Kaugel-kaugel maal elab Simona..." või "Kord elas väike Marta..." Ja räägin lihtsate sõnadega lugusid kas temast endast või ta täditütrest.

 
At 23 jaanuar, 2006 15:53, Anonymous Anonüümne said...

Ka meil kipub nii olema, et kui uinutamise eesmärgil lugeda lapsele raamatut, muutub poiss just aktiivsemaks, ronib kogu aeg istukile, et pilte vaadata ja üritab ise kaasa rääkida. Mul on uinutamise tarbeks paar pikka luulelugu nagu näiteks Ellen Niidu Kanaema kook ja väga ammune raamatuke kelletki Anna Dahlbergilt pealkirjaga Väike Mai jvt. Neid ma siis deklameerin talle peast kordamööda, kuni ta uinub.

 

Postita kommentaar

<< Home