Vanaema kadus ära

Iida sõidab liftiga harva - ainult siis, kui me Lasnamäel minu ema ehk "vanaema Maimu" juures käime. Seal on üheksa korrust, kõik üsna samasugused, eriti lapse vaatepunktist. Kellanupud ja uksesilmad ja muud eristavad detailid on ju paigutatud meie, mitte tema silmade kõrgusele.

Kui me viimane kord liftiga ära sõitsime, siis saatis ema meid välja ja lehvitas veel liftiukse vahelt järele. Siis läksid uksed kinni, lift sõitis alla ja uksed avanesid uuesti. Iida piilus välja ja märkis nukralt "vanaema kadus ära". Minu täiskasvanu-mõtlemine ei saanud esimese hooga küll aru, mida ta sellega öelda tahtis... Aga tema jaoks oli selge: oli vanaema - uksed kinni - uksed lahti - pole vanaema. Järelikult kadus ära!

A muidu lift Iidale meeldib, ta valib seal ise õige nupu (korruse numbri järgi) ja vajutab seda ja siis naudib surinat-mürinat-kolinat, mida tema näpuvajutus maailmas tekitab.