Hüsteeria

Mida teha, kui laps läheb hüsteeriasse? Meie ei tea. Aga aeg-ajalt juhtub ja siis oleks hea nõu abiks....

Juhtub just õhtuti, ilmselt üleväsimuse ja veel millegi koosmõjul. Nagu täna. Tõin Iida oma ema juurest liiga hilja ära. Esimene tundemärk oligi see, et ta hakkas ära tulles korralikult jonnima. Sellest sai mu emme kavalusega üle, ma ise vaatasin suht kohmetult pealt. Kui kodus auto ära parkisin, siis oli selge, mis edasi saab - Iida hoidis auto ust seespoolt kinni. See on selge tundemärk, et lähekb jamaks. Nii oligi...

Täna sai Kati lõugavast / nutvast / käsutavast / siplevast punnist kuidagi jagu ja rahustas ta maha. Aga see võttis hea tüki aega ja vaeva. Vahepeal oli seis selline, et laps on minu süles, vehib käte-jalgadega ja kisab; ja meie Katiga seisame ja vaatame teineteisele otsa ja itsitame lollakalt. Abitusest ja oskamatusest ja arusaamisest, et ka teine ei suuda midagi mõistlikku ette võtta. Ei ole just kõige adekvaatsem reaktsioon lapse hüsteeriale - aga igatahes parem kui ise närviminek.

Probleem on muidugi selles, et laps tahab midagi, mida meie talle just siis anda EI TAHA. Ja siis on vanemate printsipiaalsus lapse naturaalse jonni vastu. Õige lahendus on muidugi ennetamine - aga alati seda ei saa.

Järgmisel hommikul magasin ma koosolekule sisse (mis seetõttu ära jäi) ja pidin siis kahele kolleegile kõvasti shokolaaditryhvleid välja tegema.