Alo edeneb, Iida edeneb kaasa

Alo seisis esimest korda ise, ilma toeta.

Kõnnib asjade najal.

Lehvitab.

Rõõmustab, kui talle vähegi tähelepanu pöörata.

Norib süüa, kui meie sööme. Ja saab ka. Nagu kutsu!

Mürab õega mis hirmus.

Iida aga on aru saanud, et meile meeldib, kui ta Alo vastu hea on. Nii kutsub ta venda igasugu nimedega nagu "päikesepoiss" ja "armas väike tibuke" ja "minu väike vennake" ja peegeldab meie enda käitumist üldse igal võimalikul viisil. Nad on koos niiiii nunnud!!!!

Oligi juba aeg. Iida eelmine "Alo, sa oled PAHA POISS!!! Ma lasen su PÜSTOLIGA MAHA, pahh pahh pahh pahh pahh pahh pahh!!!" periood oli päris tüütu.

Iida on hakanud rohkem sööma - kartuses, et muidu kasvab Alo temast suuremaks.